KASS

Kass on ööloom. Ööloomad poevad päeval peitu ja magavad, muidu elavad nad oma loomaelu öösel. Kassile ju meeldib päeval tukkuda. Õhtul aga sätib ta ennast välja minema. Kui teda välja lastakse. Ja kui ta pole viinerite ja kommidega ära rikutud. Sest õige kass läheb öösel hiiri püüdma. Ta näeb pimedas päris hästi ja kuuleb veel paremini. Kassi silmad hiilgavad pimedas nagu ööloomadel ikka. Kass kuuleb hiire krõbistamist ja hiilib lähemale. Siis hüppab. Kui hiir jõuab eest ära joosta, ei hakka kass teda taga ajama. Aga kui saak on käes, meeldib kassile sellega mängida. Ta mängib täpselt nii nagu kassipoeg lõngakeraga. Kassi astumine on nii vaikne, et seda pole kuuldagi. Ta hoiab oma teravad küüned käppade sees peidus. Ainult vahel tahab ta küüsi teritada ja siis kraabib kas puutüve või kallist tugitooli - tal ükspuha.
Kassil on toredad pikad vurrud. Need ei ole talle ainult uhkuseks, vaid aitavad öösel jahti pidada. Vurrudega tunneb ühte ja teist ära. Kui ei usu, pane silmad kinni ja tõmba ennast tasakesi juustest. Oli ju tunda?
Kass on puhas loom. Silumise ja lakkumise peale kulub tal palju aega. Tuppa pannakse talle liivakast, et tal oleks oma koht, kus asjal käia. Mõni linnakass oskavat isegi kempsus käia. Kass on iseseisev ja kõnnib omapead. Ta ei ole karjaloom ja peab jahti üksinda. Kui inimene ta maha jätab, saab kodusest kiisust murdja metsloom. Tallinna linnas on palju metsikuid kasse. Kõik nad on kunagi inimesele armsad olnud ja praegu otsivad endale prügikastidest süüa. Mis sa arvad, kes on süüdi?

R. Saluri. Koduloomad. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1978. - Lk. 15-17.