KAOTATUD SÜNNIPÄEV
Donald Bisset

Vanasti oli kord üks suur isaelevant, kes elas Whipsnade´I loomaaias koos emaelevandi ja oma väikese pojaga, kelle nimi oli Yalmar. Isaelevant oli päris suur. Emaelevant oli ka üsna suur ja ega Yalmargi väga väike olnud. Elevandid pole ju kunagi väikesed. Ühel päeval nähti, et isaelevant seisab pea peal.

"Mida sa nüüd teed?" päris emaelevant.

"Püüan meelde tuletada," vastas isaelevant.

"Mida siis?"

"Kui ma teaksin, mida, siis ei püüaks ma seda ju meelde tuletada. Eks ole, kullake?" kostis isaelevant. Seejärel tatsas ta minema.

"Yalmar, jookse nüüd," käskis emaelevant, "Vaata, ehk leiad, mis isa on ära unustanud!" Kergel sammul asus Yalmar teele. Veidi aja pärast ronis ta ühe väikese künka otsa, mis asus bambusemetsa läheduses, istus maha ja vaatas, kuidas pilved ülal taevas üksteist taga ajasid. Peagi kuulis ta, et keegi nutab. Ta ei näinud kedagi, kuid nutt kostis üsna lähedalt. Elevandipoju lohutas: "Palun ära nuta! Ma aitan sind!" Nutt lakkas.

"Kes sa oled? Ma ei näe sind," päris Yalmar.

"Ma olen ärakaotatud sünnipäev," vastas hääl, "ja ma ei tea, kelle oma ma olen."

"Heldeke, kui kurb!" hüüdis Yalmar. "Kas sünnipäevakook on ka sinuga?"

"Aga muidugi. Sünnipäeval on alati sünnipäevakook," kostis kaotatud sünnipäev. "Sellel siin on kuus küünalt. Keegi saab täna kuueaastaseks."

"Kui kena oleks olla kuuene!" mõtles Yalmar. "Väga ilus iga. Peaaegu sama ilus kui seitse. Viiene olla on ka hea ning neljane samuti. Aga mis puutub kaheksasse, siis - noh, kui oled juba kaheksane, oled peaaegu et pooleldi täiskasvanu. Aga siiski, kõige enam meeldiks mulle olla kuuene. "Kohutavalt kahju, et ma aidata ei oska. Ma ei tea, kes oma sünnipäeva on ära kaotanud." Yalmar hakkas kodu poole astuma. Kui ta koju jõudis, ei seisnud isa enam pea peal, vaid nosis heinu.

"Meelde tuli!" kuulutas ta. "Ma teadsin, et see pidi olema kas eile või homme või hoopis täna. Ja nii see ongi!"

"Mis asi?" päris Yalmar.

"Sinu sünnipäev," vastas ema, kes parajasti sisse astus. "Täna saad sa kuueaastaseks." Oi, kuidas Yalmar nüüd elevile läks. Ta sööstis nii kiiresti kui suutis tagasi bambusemetsa lähedale väikese künka juurde.

"Hallo - o!" hüüdis ta valjusti. "Sa oled MINU sünnipäev. MINA saan täna kuueseks!"

"Hurraa!" hõiskas sünnipäev. "Hurraa, hurraa, hurraa!" Tol õhtupoolikul oli Yalmaril teejoomise ajal kuue küünlaga sünnipäevakook. Ta keerutas oma lonti ja puhus kõik küünlad korraga ära. "Kui lõbus!" mõtles ta. "Mulle meeldib väga kuueaastane olla!"

Täheke nr. 3 / 1977