KANA

Kana on kodulind. Linnud on ka loomad. Aga nende esimestest jalgadest on saanud tiivad. Tiivad on lindudel lendamiseks. Ja linnu keha on sulgedega kaetud. Ka on kõigil lindudel nokk. Nokk on linnu suu.
Kanad siblivad koos õue peal või kanaaias. Kui nad just linnuvabrikus ei ela - seal pole neil puuris midagi siblida. Aga koduõuel ajavad nad jalgadega mulla ja prahi laiali ja otsivad süüa. Peale vihmausside ja seemnete ja perenaise antud toidu nokivad kanad väikesi kive. Kanal ei ole hambaid ja kivid jahvatavad kõhus toidu peeneks.
Nagu kõik linnud, munevad ka kanad mune. Kui sa hommikul kanamuna sööd, uuri seda natuke. Munal on peal koor. Siis on munavalge. Ja keskel on munakollane. Miks see nii on?
Kana teeb pesa. Muneb pesasse mitu muna. Siis istub munadele peale ja hakkab hauduma. Tavaliselt ta ei jõua seda teha, sest perenaine korjab tal munad eest ära. Aga mõnikord poeb kana perenaise eest peitu või jäetakse ta niisama rahule. Kana soojendab mune oma kehasoojusega ja munakollases hakkab kasvama kanapoeg. Ta saab ka munavalgest toitu ja kasvab muna sees aina suuremaks. Lõpuks lööb kanapoeg munakoore nokaga puruks ja ronib välja. Algul pole ta üldse suure kana moodi. Tibu on nagu väike sulekera ja teeb “siuks-siuks”. Vana kana kaagutab ja kukk kireb. Kukk on suur ja uhke lind. Tal on pikad kaardus sabasuled ja peas punane hari ja kannused jalgade küljes. Kukk on tibude isa. Ta valvab oma kanakarja ja kui ta juhtub sulle liiga tegema, siis mõtle selle peale, et tema tegi oma tööd. Ta kaitses oma perekonda.
Kanad näevad pimedas halvasti ja lähevad vara magama. Kui aga hommikul natuke valgemaks läheb, hüüab kukk kohe “kukeleegu!” või “kikerikii!”. Ta on isegi inimese jaoks hea äratuskell.

R. Saluri. Koduloomad. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1978. - Lk. 21-23.