KAKUD
Nikolai Tihhonov

I

Tinane sügisvidevik. Lamp ei põlenud ning aknatagune sulas kõik ühtlaseks roheliseks tihemikuks. Kui aga hoolikamalt vaatasid, oli veel võimalik eraldada üksikuid puid, näha teed ja pimeduses valendavaid lilleõisi. Vaatasin aknast rõdukatusele. Mulle näis, et keegi oli katusenurgale, kus lõppes renn, asetanud ümmarguse halli savikannu. Aga see oli ju võimatu! See oli vaid mu kujutlus, ja pealegi polnud niisugust kannu majas olemaski! Mis asi see siis oli? Kuni ma valgust süütamata silmi teritasin, liigutas mu kann end hääletult ning osutus vaikivaks halliks kakuks.

Kakk sirutas kuidagi hääletult tiivad laiali ning sukeldus kui hall vari allapoole aia tihedasse videvikku, vuhises üle tee ja üle lillede ning kadus puude varju. Seejärel oli kuulda tema peenikest, vilistavat kutsehüüdu, millele vastati samaga kolmest suunast.
Sellest peale külastasid neli kakku igal õhtul meie aeda. Nad laskusid puudele ja huikasid vastastikku, pööramata tähelepanu inimestele ja koertele.

Nad hakkasid kassidega suhtlema.

II

Meie siiami kassitõul kujunesid kakkudega mingid kummalised suhted. Kassid vastasid kakkudele häälitsustega, mis kuidagi meenutasid lindude huikeid ning kakud ei heitunud, kui kurnäud neile lähenesid. Ent üks juhtum hämmastas mind väga.
Torm oli aias suure kuuse juurtega üles kiskunud. Kuuse taevasse vahtivate juurte küljes rippuvatel savikamakatel olid istet võtnud kakud, nagu valmistuksid perekonnapilti tegema. Kaks vanemat kakku, arvatavasti isalind ja emalind, istusid kõrgemal, noored allpool. Kogu nelik püsis tardunult.

Rohus hiilis nende poole kõuts. Ta lähenes, lastes vahepeal kuuldavale mingit piiksuvat häält, millele vana kakk vastas lühidalt, nagu ei tahaks ta kassi, kes nii häbematult kakkusid seiras, jutule võtta. Kui kakkudeni jäi vaid mõni meeter - nad istusid täiesti liikumatult -, näkitses vana kakk vaikselt nokaga sulgi ja tõi kuuldavale pikema hüüatuse.

Juhtus midagi ootamatut. Kass võpatas, pöördus järsult kõrvale ning roomas hirmunult eemale põõsastesse. Kakk vaatas talle külmalt järele. Ma ei saa kunagi teada, mida ta kõutsile teatas. Et kass aga sellest aru sai, oli ilmne. Ta ehmus päris tõsiselt. Üksnes väga heitunud kassid roomavad ega page joostes põõsastesse. Ma jälgisin seda stseeni maja nurga tagant, et kakke ja kõutsi mitte hirmutada.

3. OSA

Minu aastates õele meeldisid kakud väga. Nad lendasid igal õhtul meie aeda, õgisid lennult hirmsaid kooreüraskeid nagu kompvekke, laskusid tühjadele linnumajadele, majakatusele ja öövaikust täitsid nende kõlavad suhtlemishäälitsused. Õde õppis nende õrnakõlalist kutsehüüdu järele aimama ja nad vastasidki talle.

Ükskord hakkas õde kakkude askeldamist jälgima. Linnud lendasid puult puule ja tema järgnes sammhaaval neile. Siis jõudis ta sarani ja luges kakud üle. Üks istus kõrgel oksal, teine alamal, kolmas nende kõrval. Neljandat polnud. Õde vaatas ringi ning märkas neljandat kakku sammu kaugusel enda ees. Kakk istus seljaga tema poole aiapostil.

Õde valdas vastupandamatu soov linnule päris lähedale minna. Ta astus nii hilju, et lind midagi ei kuulnud. Siis sirutas käe välja ja silitas tasa kaku selga, puudutades lindu imeõrnalt. Too oli nii hämmeldunud ega märganud kohe ümber pöörata. Kui lind siis pöördus, ei taibanud ta, mis juhtus, raputas arusaamatuses pead ja lendas hääletult minema.

Tihhonov, Nikolai. Väikesed huvitavad loomalood.- Tln.:1982.