KAHEKÕNE KEVADEL
"Artur! Artur!" "Siin kaseladvas seisab tühi elamu." "Muutub ehk parajaks, Artur?" "Toome tuppa heinu." "Vahest jõuame ta lahkeks laulda. Ainult ära alati torise." Kuldnokk laskis naise puuri, ise jäi pahaselt puuri pulgale. "Alviine!" "Kumb meist heinad toob?" Artur kandis heinad pessa. "Alviine!" "Kumb lõunaks ussikesi kogub!" Artur tõi toidu kohale. "Alviine, kumb meist laulab?" "Mina ja mina! Niikuinii istun väljas vihma käes, nüüd laula ka
veel." "Või ühtepuhku toas õiendamist, torr! Näita ette, mida tegid!" Kuldnokk volksas sisse. Ja tardus üllatunult paigale. Puuris lebas viis muna. Meisterlikult ümarad kui vabrikus treitud. Ilusti sinakaks värvitud ka. Kop-kop-kop! "Artur, keegi koputab." Kop-kop-kop! "Tõesti koputab, Alviine. Häda, häda, häda! Sest kes see muu
on, kui tigeda näoga poiss." Artur kiikas õue. "Tohoh, ei paista kedagi." Kop-kop-kop! Kop-kop-kop! "Ikka jälle Alviine, Alviine, siinsamas munades koputati! Näe, ühel neist löödi koor katki! Ilus pisike nokk. Oma pojake! Siuu, tere, tere!" "Artur, nii et meie elamu on liiga suur?" "Maas on heinad." "Tigeda näoga poiss õues
" "Torrrr " "Või torisema - kust selle paha kombe õppisite? Otsemaid seiske puuriaugu ette ritta ja ajage nokad pärani. Nõnda. Ja nüüd vali elagu Peetrile!" "Siuuuu, ta elagu-uu-uu!" |