JUHTUM MUSTA PANTRIGA
Jaan Rannap

Jaanuarikuul ei armasta suured kaslased õue külma kätte minna. Seetõttu olid nad kõik oma terasvarbadest otsaseinaga tubades, kus talitaja Heidi Nurmela hommikul kell üheksa kiskjatemaja teenistuskäiku astus.

Vana isalõvi tegi oma puuris nurgast nurka ulatuvaid ringe. See oli tema hommikuvõimlemine. Kõrvalkambrites tukkusid emalõvid. Varbseinast ohutusse kaugusesse hoidudes jõudis talitaja musta pantri asupaigani ja võpatas. Puuri põrand oli üleni verejälgedes. Must panter Fuuria aga kössitas kaugemas nurgas, parem esikäpp kohutavalt purustatud.

Talitaja ruttas abi järele. Õnneks leidis ta seda kohe. Zootehnik Liivi Allasel oli juhtumisi valvepäev. Siitpeale läks vägede juhtimine tema kätte.

Kõigepealt tuli loomaaia arst välja kutsuda. Temal ei olnud valvepäev. Telefoni tal ei olnud. See-eest oli ta aga jätnud teate, kus teda keskpäeva paiku leida võib. Sinna, hipodroomil asuvasse ratsabaasi, helistatigi.

Järgmiseks oli tarvis Fuuria transpordikasti paigutada. Suurte kiskjate puhul on see keerukas ülesanne. Igal loomal on isikupärane käitumisviis, oma tavad ja kombed. Liivi Allas on Fuuria päris pisikesena oma hoole alla saanud, nimigi oli tema pandud. Ta teadis, kuidas toimida. Toiduga meelitamine pantrile
ei mõjunud. Kuid Fuuria oli paigatruu. Kui ta kõrvalpuuri aeti, püüdis ta ruttu vanasse paika tagasi saada.

Seda nüüd kasutati. Panter oma puurist välja hirmutatud, seati selle luugi ette otsast lahtine kast. Fuuria nuuskis kastisuud kahtlustavalt. Sel hetkel viskas Liivi Allas lakke lumepalli. Pall purunes, tükid kukkusid ülalt pantrile kaela. Panter ehmus ja vupsas kastisuust sisse.

Kuidas pannakse operatsioonilauale minev kiskja magama? Operatsioonitoa eesruumis paigutatakse loom erilisse, liikuvate varbseintega puuri. Neid seinu nihutatakse seni koomale, kuni kiskja ei saa enam oma asendit muuta. Nüüd on võimalik süstlanõel tagakintsu torgata. Kümne - viieteistkümne minuti pärast patsient magab.

Mis siis oli vaese musta pantriga juhtunud? Panter Fuuria kõrvalruumis elab jaaguar Krapik, pantrist tunduvalt suurem ja võimsam kiskja. Ilmselt oli Fuuria käpaga luugipragu kraabanud. Jaaguar sai küünised hammaste vahele ja tõmbas nii, et pantri mõlemad randmeluud murdusid. Vigastused olid nii suured, et Fuurial tuli neli küünist amputeerida. Talle jäi nõnda öelda ainult pöial alles. Kuidas aga panna randmeluud kinni kasvama? Siin võeti appi terasvarbad, plaadid, mutrid ja kruvid. Muidugi mitte seesugused, mis igas kodus leida, vaid erilised, erilisest materjalist. Murdunud luudesse puuriti augud, aukudest pandi läbi vardad. Need kinnitati omakorda plaatidega. Niiviisi sai pantri käpp raudse vesti. Fuuria kandis kuus nädalat käpa küljes loomaaia arsti Arvo Allase välja mõeldud kaadervärki. Siis olid luud tugevasti kokku kasvanud.

Nüüd on must panter Fuuria jälle oma vanas elupaigas. Kui te näete teda õuetarandikus puutüvel ronimas, võite tähele panna, et tal on paremast esikäpast palju abi.

Luugile, mille vahel käpp viga sai, on nüüd üks raudlatt kaitseks peale keevitatud.

Täheke nr. 8 / 1989