JÄÄKARUPOJA KIRJASÕBRAD
Eino Tali
1. OSA

Põhja - Jäämeres põhjanaba naabruses on saar. Talvel kestab siin pime öö mitu kuud ühtejärge. Ainult siis on väheke valgem, kui taevas löövad virmaliste värvitriibud helendama. Külm tuul aina vihiseb üle jäämägede ja lumelagendike. Saarel on teadlaste laager. Seal on telgid, roomikautod ja traktorid, ilmavaatlusriistad ja raadioantennid.

Kord pimedal talvepäeval tuli karumammi oma pojaga laagrisse ja kurtis: “Aidake, head inimesed! Mörri tönnib. Tal on seljas soe valge kasukas ja lõunaks sõi ta portsjoni värsket kala. Aga ikka tönnib!”

“Mörr-mörr, igav on,” nuttis jääkarupoeg Mörri ja palus teadlasi:
“Mängige minuga!”
“Ei ole kuidagi aega,” kostsid teadlased.
“Lumekoopas elab polaarrebaseema oma poegadega, jääaugus sulistab hülgeemand oma lastega…” arutas üks teadlastest abivalmilt.

“Neist pole Mörrile mängukaaslast,” arvas teine. “Jääkarupoeg on suur ja tugev, teeb rebasepoegadele haiget, aga hülgepoegi sööb Mörri magusroaks.”
Kolmas kahetses: “Teisi loomi jälle nii kaugel põhjas ei ole.”
Neljas, radist, lausus: “Kui õige leiaks Mörrile kirjasõbra? Ja hoopis maakera teisest otsast - lõunanabamaalt!”

2. OSA

Ka lõunanabamaad on kaetud igaveste jäämägede ja lumelagendikega. Vahe on vaid selles, et kui põhjas on talv, on lõunas suvi. Päike ei looju mitme kuu jooksul. Kuid päikesekiired on jahedad ja ainult üksikuis kohtades sulab natuke jääd. Niivõrd karm on loodus. Aga ka lõunanabamaadel asuvad teadlaste uurimisjaamad.

Niisiis, kord suvel sai ühe sealse uurimisjaama radist raadiotelegrammi: “Karupoeg otsib kirjasõpra. Põhjanaba. Mörri.”

Radist mõtles: “Merielevantide ja merileopardide lapsed vallatlevad päevast päeva meres, ei nad jääkarupojale kirja kirjuta. Rohkem loomi, kes veest välja tulevad, lõunanaba kandis pole. Kui annaks telegrammi pingviinidele?”

Käratsedes sagisid pingviinid teadlase ümber, kellel oli käes fotoaparaat. “Pildista mind! Pildista mind ka!” hõikasid pingviinid läbisegi. Neil olid seljas pikad mustad sulgkuued, mille hõlmade vahelt välkusid valged rinnaesised. Radist läks otseteed pingviinide lasteaeda. See asus jäämäe nõlval. Mõned pingviinilapsed olid kõhuli lumes ja tõukasid ennast jalgadega kiiresti edasi. Niimoodi nad kelgutasid. Mõned lapsed ujusid tiivanukkidest loibadega veheldes merekäärus. Mõned lapsed olid pingviinitädide süles - istusid oma hoidjate jalalestadel.

Õhinal lugesid pingviinilapsed telegrammi ja hakkasid kõrvulukustavalt vadistama: “Kus on põhjanaba? Kes on jääkarupoeg? Kui huvitav! Kirjutame Mörrile!”

Lõunanabale saabus laev, mis tõi teadlastele toiduaineid, raamatuid, ajalehti ja kirju kodustelt. Selle laevaga saatsid pingviinilapsed Mörrile tuhat kirja. Nüüd võis Mörri talv läbi kirju lugeda ja vastuseid kirjutada ning tal ei olnud enam igav.

Täheke nr. 2 / 1970