ISEMOODI LOOMAAED
Robert Vaidlo

"Hakkame ometi midagi tegema," torises Kessu ja vaatas etteheitvalt Tripile, kes lesis ükskõikselt suure lasteraamatu värvilise pildi peal. "Sinuga kas või sure igavuse kätte!"

"Eks lähme loomaaeda," tegi kloun Trip otsekohe ettepaneku. "Loomaaias pole midagi taolist iialgi juhtunud. Seal on alati lõbus."

"Rumal!" pahandas Kessu. "Kuidas me praegu saame minna, kui ema pole kodus! Kelle käest me luba küsime?"

"Eks teeme siis ise endile loomaaia," ütles Trip. "Pole luba tarvis ega midagi. Ja ärme teeme tavalist loomaaeda, vaid teistmoodi. Lapsed saavad hirmsasti naerda, kui vaatama tulevad." Kessu ei taibanud hästi, mismoodi see teistmoodi loomaaed peaks välja nägema.

"No niimoodi, et tiigri puuris pole mitte tiiger, vaid on ahv, ninasarviku asemele paneme kaelkirjaku, kaelkirjaku asemele pika heasüdamliku boamao, boamao asemele lumivalge jääkaru, jääkaru asemele …"

"Aitab, Trip," oli Kessule selge. "Hakkame peale." Kui isemoodi loomaaed valmis sai, tulid kohe esimesed külastajad ja ostsid piletid. Jõudsid kohale ka õpilaste ekskursioonid, kes pääsevad loomaaeda odavama piletiga. Kessu ja Trip jäid esmalt jälgima, mis edasi saab. Ja oli tõesti, mida vaadata ja tähele panna.

Keegi papi uuris pikutavat boamadu, luges tema juures silti "KAELKIRJAK" ja hakkas pahandama: "See on ju peaaegu puhas pettus! Ainult KAEL ongi siia vaatamiseks jäetud, KIRJAK ise on ilmselt kuskile jalutama lastud. Kui vaid poolt looma näidatakse, nõuan ma pool piletiraha tagasi!"

Tolles paigas aga, kus seisis silt "BOAMADU", mille all tammus ringi hoopis valge jääkaru, seletas koolipoiss, kes ilmselt ei viitsinud kuigi hästi kodulugu õppida: "Vaadake, kui pehme valge karvaga boamadu! Mina olen niisuguseid palju näinud. Aafrikas tehakse neist iseliikuvaid voodipatju. Hommikul lähevad ise kappi." Isegi väga paksu karvaga jääkaru ei kannatanud niisugust ennekuulmatut asja välja, turtsatas ja keeras poisile ebaviisakalt selja.
Ringplatsi juures, kuhu oli üles riputatud silt "NINASARVIK", aga tegelikult seisis seal kaelkirjak, ohhetas prillidega tädi: "Vaadake, lapsed, on see vast alles eksemplar! Sarv kohe päris pilvedesse kasvanud! Ju ta on seda alailma uuristanud, nagu teie oma nina urgitsete! Vaadake mul ette!"

Lapsed pidid ajama pea lausa kukkumiseni kuklasse, et kaelkirjaku kaela lõpuni vaadata, sest see oli tõesti väga pikk. Loomaaias nagu loomaaedades ikka liikus ringi ka loomade söötja söödakäruga. Tema aga luges kahjuks vaid silte ja üksnes nende järgi jagas toitu. Nii juhtuski, et peotäie külmutatud kalu puistas ta boamaole, kes neid külmutamatagi suu sisse ei võta, tiigrile toppis puuri paar banaani ning ahvile ulatas raudora otsas käntsaka toorest liha. Jänes ei mõistnud midagi peale hakata pähklitega ega orav omakorda kapsalehega.
Tiiger siiski hammustas banaani otsast tüki, aga kuna ta seda ära ei koorinud, tegi niivõrd kõvera näo, et teda hakati otsekohe eriti metsikuks pidama ja riputati üles hoiatussilt: "ETTEVAATUST! ERITI OHTLIK!"
Ahv imestas lihakäntsu külge oma silmad suureks, nuusutas, proovis hambaga, unustas seejärel paugupealt viimase viisakuse ja virutas lihatüki puurivarbade vahelt tagasi välja, söötjale otse vastu pead.

Viimane oli sellisest teguviisist ülimalt üllatunud. Aga kui ta nüüd nägi, et möirgava tiigri asemel istub puuris hoopis kentsakas ahv, silis ta haiget saanud kohta ja tähendas: "No sel juhul muidugi. Ahv on ikka ja alati üks igavene ahv!"

Niisugusest varem nägemata segiajamisest loomad solvusid ja läksid viimane kui üks loomaaiast minema. Kuna siia enam midagi vaadata ei jäänud, lahkusid ka külastajad. Ja et kedagi enam sööta ei olnud, läks ära ka loomade söötja.

"Mis nüüd küll saab?!" ehmus Kessu. "Loomad kõik tuba mööda laiali!"

"Häda pole midagi," lohutas teda Trip. "Me ju mõtlesime loomaaeda hästi väikesed loomad. Nad on tegelikult alles päris pisikesed ja seega isegi väga armsad. Vaata, kuidas jääkarupoiss praegu sinu vesivärvitopsis supleb!"

"Aga selles on ju roosa värv!" ahhetas Kessu.
"Ka sellest pole midagi," leidis Trip. "Olgu tema siis esimene roosa jääkaru maailmas."

"Korjame nad kiiresti kokku, enne kui veel mõni jõuab pahandust teha!" muretses Kessu.
"Või ennast ära peita," tähendas Trip. "Loomad armastavad väikesest peast peitust mängida."

Kaelkirjaku leidsid nad kapi jala tagant, millega see oli peaaegu ühte värvi, ja hüüdsid: "Ukradina, ukradina, mina olen prii!"
Aga ahvi andis otsida. Viimaks leiti see ei kusagilt mujalt kui Tripi enda mütsituti küljest, millega ahvipoeg mõnusalt edasi - tagasi õõtsus. "Kuidas ma küll kohe selle peale ei tulnud!" süüdistas ennast Trip. "Ahvid armastavad ju pööraselt kiikuda."
Kui ema koju jõudis, oli tuba endiselt korras ja Kessu jutustas talle, kuidas nad endale isemoodi loomaaia olid teinud, kui lõbus see oli ja millega kõik lõppes.

Täheke nr. 11 / 1975