IGAÜKS OMAMOODI 5 Hommikul valdas jänest ootamatu rõõm! Ta vaatas ennast ning ei uskunud oma silmi: teda pole ju enam valgel lumel peaaegu nähagi, justnagu oleks ta selga tõmmanud kasuka, mis teda nähtamatuks muutis. Pealegi osutus see kasukas suvisest soojemaks ning kaitses teda külma ja tuule eest. "Talvel polegi nii paha elada," mõtles jänku. Siis aga sadas maha palju lund. Seda oli raske lahti kraapida, raske oli lume alla jäänud rohuni jõuda. Metsas ringi hulkudes kohtas jänku metshiiglasi - põtru. Need seisid rahulikult noorte haabade juures ja närisid nende koort. "Kui õige katsuks kah," mõtles jänku. "Ainuke häda: põtradel on jalad ja kaelad pikad… Aga kuidas mina oksteni ulatun?" Jänes vaatas ringi - nägi enda ees kõrget lumehange, hüppas selle otsa, tõusis tagakäppadele ja asus peenikesi oksi näksima. "Küll on tore!" rõõmustas jänes. "Nüüd pole talv enam hirmus." Kuid pakane muutus aina kangemaks. Isegi soe kasukas ei kaitsenud enam jänkut. Äkki nägi ta, kuidas lagendiku serval laskusid kase otsa suured metsalinnud tedred. Nad hakkasid okste küljes rippuvaid urbi nokkima. "Kõhud on täis, nüüd on aeg puhkama heita," ütles viimaks vana teder. "Poeme kähku vinge tuule eest urgudesse peitu." "Missugused urud on tetredel?" imestas jänku. Kuid siis laskus vana teder oksalt alla otse lumme, just nagu sukeldus vette. Tema järel kadusid teised tedred samuti lume alla. "Kas tõesti on neil seal soe olla?" imestas jänes. "Mina katsun õige kah kaevata lumme endale uru." Ja mis selgus? Lume all urus oli palju soojem kui väljas. Sellest ajast peale ei kartnud jänku enam talve. |