IGAÜKS OMAMOODI 4 Kord, kui jänes lamas põõsa all, nägi ta, et ümberringi muutus kõik tumedaks. Pilved katsid taeva, kuid neist ei sadanud vihma, vaid pudenes valget ja külma. Lund sadas järjest rohkem ja rohkem. Sadu lakkas alles õhtuks. Taevas selgines, hakkasid vilkuma heledad tähed. Jänes lamas kaua põõsa all, ei julgenud selle alt välja tulla: ümberringi näis kogu maa kuidagi võõras, oli päris valge. "Küll tahaks süüa!" mõtles jänes. Viimaks ei suutnud ta enam välja kannatada ja läks toitu otsima. Seda polnudki nii väga raske leida: lumi oli ainult õhukese kihina maapinna katnud. Kuid nüüd tegi muret teistsugune häda: vaevalt oli jänes põõsaste alt välja karanud ja üle lagendiku lipanud, kui ta märkas, et ta järele jäävad kõikjale jäljed. "Neid tuleb võimalikult rohkem sassi ajada, et keegi ei saaks mind nende järgi üles leida," otsustas ta. Seepärast enne seda, kui jänes uuesti magama heitis, hüppas ta algul ühele, seejärel teisele poole, lippas mööda omaenda jälgi tagasi, sooritas lumel keerulisi haake. Alles pärast seda heitis ta rahulikult lohku ning jäi tukkuma. |