IGAÜKS OMAMOODI 1
Pikakõrvaline emajänes sünnitas kevadel lagendikul poja. Jänku tuli ilmale hallikaspruuni koheva karvaga ja lahtiste silmadega. "Küll minul on tore pojuke!" rõõmustas haavikuemand. "Näe, kui väle - vaata, et lippab metsa, olgugi et on pisike!" Jänku vaatas ringi, tõusis kõigile neljale käpale püsti, seejärel hüppas kõrvale põõsa alla, ja kavatses juba edasi lipata. "Tubli!" kiitis teda ema. "Kuid ringi joosta on sul veel vara. Kui sa hüppama hakkad, siis jäävad su käpakestest maapinnale jäljed. Rebane või hunt satub peale ja leiab su jälgede järgi kohe üles. Ole mõistlik, puhka, kogu jõudu, mina aga pean pisut jalgu sirutama." Haavikuemand tegi pika hüppe ja tõttas metsa. Jänku lamas põõsa all päeva, kaks ja teda hakkas vaevama nälg. Ta kuulatas aina ja vahtis ringi, kas ei rutta ta juurde ema. Äkki nägi, et temast möödus hüpates haavikuemand, kuid mitte ema, vaid hoopis võõras. Too märkas jänesepoega, tõttas sedamaid lähemale ja jootis teda piimaga. Jänestel on ju selline komme: iga emajänes, kes pisipojaga kokku satub, toidab teda. Emajänesel on ükskõik, kas see on oma või võõras. Nii elas jänku põõsa all ning ei julgenud sealt ninagi välja pista, ootas muudkui, et mõni haavikuemand teda piimaga joodaks. Ümberringi aga kasvas tihe haljas rohi. Kord proovis jänku rohukõrt närida. Magus! Sellest ajast peale hakkas ta metsas ringi jooksma ja igasugust rohtu näsima. |