HOBUNE R. Saluri Paljud inimesed peavad hobust kõige ilusamaks loomaks. Hea, et hobune seda ise ei tea. Äkki läheb edevaks nagu mõni ilus inimene. Loomad on kõik omamoodi ilusad. Koledaid loomi polegi olemas. Inimene on hobusest selle pärast lugu pidanud, et hobusel on rohkem jõudu kui inimesel. Ja hobune jookseb kiiremini kui inimene. Ja ujub ka hästi. Praegusel ajal on hobusel kerge elu. Maal teevad hobused küll tööd, aga traktorid ja autod on hobusest võimsamad. Ja nii kasutatakse - ja kasvatatakse - hobuseid järjest vähem. Vanasti oli neid rohkem. Siis, kui polnud veel autosid ega ronge. Siis veeti hobustega kõike. Hobustega mindi sõtta ja sõideti külla. Hobustega künti põllumaad ja iga poisike oskas hobust vankri ette rakendada. Nüüd tantsivad hobused tsirkuses. Ja jooksevad spordivõistlustel üksteisest mööda ja inimesed istuvad neil seljas. See inimene, kes kõige kiirema hobuse seljas istub, saab auraha. Aga hobune ei lähe sugugi uhkeks ja jookseb endist viisi edasi. Hobune kuulab hästi inimese sõna ja seepärast peetakse teda targaks loomaks. Tegelikult on kõik loomad omamoodi targad. Rumalaid loomi pole üldse olemas. Hobusel on isevärki jalad. Jala otsas on ainult üks varvas ja selle peal on kabi. Kabjad on nagu inimesel küüned. Kapjadele pannakse rauad alla, et nad liiga ruttu ära ei kuluks. Isase hobuse nimi on täkk ja emase nimi on mära. Märahobusel sünnib üks varss, kes tõuseb kohe püsti ja hakkab emapiima imema. R. Saluri. Koduloomad. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1978. - Lk. 12-14.