ELEVANDILAPS
Rudyard Kipling

IV osa

Nüüd istus elevandilaps õige äkki raskesti maha, aga ei unustanud enne ütelda kahevärvilisele püüton-kaljumaole: "Tänan teid." Seejärel hellitas ta oma vaest veninud nina, mässis ta jahedaisse banaanilehtedesse ja pistis karastuseks suurde, hallrohelisse ning limasesse Limpopo jõkke.

"Milleks teed sa nõnda?" küsis kahevärviline püüton-kaljumadu.

"Palun vabandust," ütles elevandilaps, "aga mu nina on hirmsasti vormist väljas ja ma ootan, et ta kokku tõmbuks."

"Siis tuleb sul kaua oodata," vastas kahevärviline püüton-kaljumadu. "Mõned isikud ei saa aru, mis on neile kasulik."

Elevandilaps istus seal kolm päeva, oodates, et nina kokku tõmbuks. Aga nina ei lühenenud üldse ja pani ta pealegi kõõritama. Sest sa mõistad muidugi, mu lemmik, et krokodill oli selle venitanud päris tõeliseks londiks, niisuguseks, nagu on praegu kõigil elevantidel. Kolmanda päeva lõpul tuli üks kärbes ja hammustas elevandilast õlast. Enne kui viimane isegi taipas, mida teeb, tõstis viimane londi ja lõi kärbse selle otsaga surnuks.

"Kasu number üks!" ütles kahevärviline püüton-kaljumadu. "Seda poleks sa saanud teha oma nösuninaga. Katsu nüüd natuke süüa." Jõudmata veel mõteldagi, mida ta teeb, sirutas elevandilaps londi välja, kitkus suure tuusti rohtu, lõi selle vastu oma esijalgu tolmust puhtaks ja toppis endale suhu.

"Kasu number kaks!" ütles kahevärviline püüton-kaljumadu. "Seda poleks sa saanud teha oma nösuninaga. Kas sulle ei tundu, et siin päikesepaistel on väga palav?"

"On küll," vastas elevandilaps. Ja enne kui ta jõudis mõtelda, mida teeb, kahmas ta londiga suure, hallrohelise ning limase Limpopo kaldalt muda ja partsas endale pähe, kus see moodustas jaheda, lörtsuva mudamütsi, mis kõrvade tagant mõnusasti alla nirises.

"Kasu number kolm!" ütles kahevärviline püüton-kaljumadu. "Seda poleks sa saanud teha oma nösuninaga. Kuidas sulle meeldiks, kui saaksid jälle peksa?"
"Palun vabandust," vastas elevandilaps, "see ei meeldiks mulle sugugi."

"Kuidas meeldiks sulle ise kedagi peksta?" küsis kahevärviline püüton-kaljumadu.
"See meeldiks mulle tõepoolest üsna hästi." vastas elevandilaps.

"Noh," ütles kahevärviline püüton-kaljumadu, "küllap leiad, et selleks on su uus nina väga kohane."
"Tänan teid," vastas elevandilaps, "pean seda meeles. Arvan, et lähen nüüd koju oma kallite omaste juurde ja proovin järele."

Niisiis läks elevandilaps kepseldes ja lonti vibutades läbi Aafrika kodu poole. Kui ta tahtis puuvilja süüa, noppis ta seda puu otsast, ilma et oleks tarvitsenud oodata selle kukkumist nagu varem. Kui ta tahtis rohtu, kitkus ta seda londiga, selle asemel, et süüa põlvili maas, nagu varem. Kui kärbsed teda hammustasid, murdis ta puu küljest oksa ja kasutas seda nende peletamiseks, nagu alati, kui päike liiga palavaks läks, tegi ta endale uue lörtsuva mudamütsi. Kui tal kõndides igav hakkas, laulis ta endamisi läbi londi, ja tema hääl oli valjem kui mitme puhkpilliorkestri oma.

Vaheaegadel korjas ta üles melonikoori, mis ta teel Limpopo poole maha oli pildunud - sest ta oli puhtust armastav loom.