ELEVANDILAPS
Rudyard Kipling

II

Ta läks Grahami linna kaudu Kimberleysse, Kimberleyst Khama maale ja Khama maalt kirde poole, süües kogu aeg meloneid, kuni jõudiski viimaks suure, hallrohelise ning limase Limpopo jõe äärde, mida ümbritsesid palavikupuud, just nagu kolokololind oli ütelnud.

Pead nüüd teadma ja mõistma, mu lemmik, et kuni selle nädala, päeva, tunni ning minutini polnud see rahuldamatu elevandilaps veel kordagi näinud krokodilli ega teadnud üldse, misssugune see välja näeb. Teda kihutas vaid rahuldamatu uudishimu.

Esimene loom, keda ta seal kohtas, oli kahevärviline püütonmadu, keerdus ümber kivi.

“Palun vabandust,” ütles elevandilaps väga viisakalt, “kas olete näinud siinkandis krokodilli?”

“Kas ma olen näinud krokodilli?” kordas kahevärviline püütonmadu hirmus põlglikul häälel. “Mida sa veel ei küsi!”

“Palun vabandust,” jätkas elevandilaps, “aga kas võiksite mulle lahkesti ütelda, mida ta sööb lõunaks?”

Nüüd harutas kahevärviline püüton-kaljumadu enda õige kiiresti kivi ümbert lahti ja lõi elevandilast oma soomuselise sabaga.

"Väga imelik," ütles elevandilaps, “sest mu isa ja ema, onu ja tädi, kõnelemata teisest tädist, jõehobust, ja teisest onust, paavianist, peksid mind kõik mu rahuldamatu uudishimu pärast - ja paistab, et siin kordub sama lugu.”

Niisiis jättis ta kahevärvilise püüton-kaljumaoga väga viisakalt hüvasti, aitas ta uuesti kivi ümber kerida ja läks edasi, natuke kuuma nahaga, kuid mitte sugugi imestunult, süües meloneid ja pildudes koored maha, sest ta ei saanud neid üles võtta. Just suure, hallrohelise ning limase Limpopo jõe ääres, mida ümbritsevad palavikupuud, astus ta viimaks millegi peale, mida ta pidas palgiks.

Aga see oligi krokodill, mu lemmik, ja ta pilgutas ühte silma - nõnda!

“Palun vabandust,” ütles elevandilaps väga viisakalt, “kas olete juhtumisi näinud siinkandis krokodilli?” Siis pilgutas krokodill teist silma ja tõstis oma saba pooleldi mudast välja. Elevandilaps taandus väga viisakalt, sest ta ei soovinud jälle peksa saada.

“Tule lähemale, tilluke,” kutsus krokodill. “Miks küsid sa sääraseid asju?”

“Palun vabandust,” ütles elevandilaps väga viisakalt, “aga mu isa peksis mind ja mu ema peksis mind, kõnelemata mu pikast tädist jaanalinnust ja pikast onust kaelkirjakust, kes löövad väga valusasti, samuti kui mu paks tädi jõehobu, ning karvane onu paavian, ja siinsamas üleval kaldal peksis mind kahevärviline püüton-kaljumadu oma soomuselise sabaga, lüües valusamini kui ükski teine; seepärast ei taha ma enam peksa saada, kui teil midagi selle vastu ei ole.”

“Tule lähemale, tilluke, sest mina olengi krokodill,” ütles krokodill ja valas selle tõenduseks krokodillipisaraid. Nüüd jäi elevandilaps päris hingetuks, ta ahmis õhku, põlvitas kaldale ja ütles: “Olete just see isik, keda ma juba nii kaua otsin. Palun, kas te ütleksite mulle, mida te sööte lõunaks?”

"Tule lähemale, tilluke,” vastas krokodill, “siis sosistan sulle kõrva.”