ELEVANDILAPS
Rudyard Kipling

I osa

Vanal hallil ajal , mu lemmik, ei olnud elevandil lonti .Tal oli vaid mustjas, jäme, umbes saapasuurune nina, mida ta võis pöörata ühele või teisele poole, kuid asju üles tõsta ta sellega ei saanud. Aga samal ajal elas ka üks uus elevant - elevandilaps - , kes oli täis rahuldamatut uudishimu, mis tähendab, et ta esitas alati kõigile küsimusi. Ta elas Aafrikas ja täitis kogu Aafrika oma rahuldamatu uudishimuga. Ta küsis oma pikalt tädilt, jaanalinnult, miks selle sabasuled kasvavad just nõnda ja pikk tädi, jaanalind, lõi teda oma kõva-kõva jalaga. Ta küsis pikalt onult, kaelkirjakult, miks selle nahk on läinud laiguliseks ja pikk onu kaelkirjak lõi teda oma kõva-kõva kabjaga. Aga ikka oli ta veel täis rahuldamatut uudishimu! Ta küsis oma paksult tädilt, jõehobult, miks selle silmad on punased, ja paks tädi, jõehobu, lõi teda oma laia-laia kabjaga. Ta küsis oma karvaselt onult, paavianilt, miks melonitel on just niisugune maik, ja karvane onu, paavian, lõi teda oma karvase-karvase käpaga. Aga ikka oli ta veel täis rahuldamatut uudishimu! Ta esitas küsimusi iga asja kohta, mida nägi, kuulis, tundis, haistis või puudutas, ja kõik tema onud ja tädid lõid teda. Aga ikka veel oli ta täis rahuldamatut uudishimu!

Ühel ilusal hommikul, ja nimelt pööripäeval, oli sel rahuldamatul elevandilapsel uus tore küsimus, mida ta senini veel kellelegi polnud esitanud. Ta küsis: “Mida sööb krokodill lõunaks?”

Kõik ütlesid selle peale valju ning koleda häälega “sss!” ja peksid teda kohe hulk aega vahetpidamata.

Kui nad olid lõpetanud, nägi elevandilaps varsti kolokololindu, kes istus okaspõõsas, ja ütles sellele: “Mu isa peksis mind ja mu ema peksis mind, kõik mu onud ja tädid peksid mu rahuldamatu uudishimu pärast, aga siiski tahan ma teada, mida sööb krokodill lõunaks!”

Kolokololind hüüdis kaeblikul häälel: “Mine suure, hallrohelise ning limase Limpopo jõe äärde, mida ümbritsevad palavikupuud ja uuri välja!”

Järgmisel hommikul, kui pööripäev juba möödas oli, võttis see rahuldamatu elevandilaps sada naela banaane (väikest ja lühikest punast sorti), sada naela suhkruroogu (pikka sinist sorti) ning seitseteist melonit (rohekat krobelist sorti) ja ütles oma kallitele omastele: “Hüvasti! Ma lähen nüüd suure, hallrohelise ning limase Limpopo jõe äärde, mida ümbritsevad palavikupuud, ja uurin välja, mida sööb krokodill lõunaks.” Ja kõik omaksed peksid teda hüvastijätuks, kuigi ta väga viisakalt palus neid lakata.

Siis asus ta teele, natuke kuuma nahaga, kuigi mitte sugugi imestunult, ja sõi minnes meloneid, mille koored pildus maha, sest ta ei saanud neid üles võtta.