BOKI, PIPI, SIIM JA TEISED AHVID
Eda Allikmaa

Ahvimaja juures on alati palju rahvast. Ahvid naerutavad külastajaid oma lustliku trallitamise ja osava tegutsemisega. Ometi jääb palju külastajate pilgu eest varjule. Kõige paremini tunnevad oma hoolealuseid zootehnik Tatjana Miljutina ja talitajad Vaike Sädekivi ning Vilma Korv.

Tuttmakaakide peres oli kevadel kurb sündmus. Isa suri. Nüüd on ema Sabina pooleteistaastase poja Siimu vastu eriliselt hell. Emal pole Siimuga kerge olnud. Esimesed kaks kuud pärast sündimist hoidis ta Siimu oma rinnal. Siis hakkas väike maailma avastama: õppis ronima, kiikuma, hüppama. Muhkusid ja kriimustusi, mis ta seejuures sai, ei jõua kokku lugeda. Siis pidi ema niutsuvat Siimu paide ja silitustega lohutama. Saamatu ahvipoeg kasvas aga mõne kuuga hellitatud võrukaelaks. Kui algul piisas isa kurjast pilgust, et poeg korrale kutsuda, siis üsna varsti mõjus ainult ema Sabina karm käsi.

Sabina ja Siimu naaber on monapärdik Mona-Lisa. Väle Mona toodi eelmisel kevadel Ginea - Bissaust. Mona armastab väga keedetud kanamune, neid koorib ta meisterlikult oma pikkade peenikeste sõrmedega. Ahvid söövad inimestega samu toite: putru, puljongit, makarone, leiba, piima, mahla ja muidugi rohkesti puu- ja juurvilja, ka vitamiine. Pärdik Monal on rumal komme polüvitamiini pealmine magus kiht ära lutsuda ja kibedam sisu välja sülitada. Seda kasutab ta kriidina puuri seintele joonistamiseks.
Praegu elavad meil ka 4 inimahvi- orangutangi. Boni ja Lio on kalimantani orangutangid. Nad on kasvult suured, tugevad, punakasruske pika karvaga. Sumatra orangutangid Boki ja Upita on heledama karvaga. Boni oskab hästi inimeste tegevust jälgida. Kord luges zootehnik Boni juures ajakirja ja andis selle pärast orangutangi kätte. Boni võttis Tanja eeskujul ajakirja keskelt lahti, lappas lehti ning uuris süvenenud ilmel.

Boki on suur tembutaja. Ta kukerpallitab, veeretab autokummi, kiigub köiega, mõtleb vahetpidamata uusi lõbustusi välja. Moskva loomaaiast toodud Bokit on vahel ka Moskva huligaaniks kutsutud. Et nimi kandja vääriline on, saime omal nahal tunda. Kuidas täpsemalt, jäägu meie omavaheliseks saladuseks. Lõpuks me igatahes leppisime ära ja mängisime Boki eestvedamisel läbi puurivõre palli. Palli eest oli meil riidenutsak.

Ahvipoeg Upita, hellitusnimega Pipi, on talitaja Vilma lemmik. Pipi oma ema ei mäleta ja nii peabki ta Vilmat oma emaks. Paitab ja patsutab teda. Kui Vilma õhtul koju minema hakkab, viskab Pipi ennast põrandale selili, vehib käte ja jalgadega ning karjub nagu jonnakas laps. Üldiselt on orangutangid aga vaiksemad kui näiteks ðimpansid, kes on tuntud käratsejad.

Kõige sagedamini, ka talvel külmaga, võib õues näha viit jaapani makaaki. Nemad on oma põgenemistega kuulsaks saanud. Kahel välejalgsel õnnestus juba teel Tallinna Moskva Seremetjevo lennujaamas puurist plehku pista. Seal lennujaama suurtes laohoonetes mängisid nad mitu päeva oma püüdjatega tagaajamist, enne kui kätte saadi. Põgenikel oli lõbu laialt. Nad käristasid katki postipakke, närisid puruks kohvrisangu. Ega lugu sellega veel jäänudki. Eelmisel kevadel läks neil korda ka loomaaiast jalga lasta. Praegu uuristavad makaagid usinasti puuri tsementpõrandasse auku. Visa töö tulemusena on see juba päris sügav. Ilmselt kavatsetakse seekord oma plaanide elluviimiseks maa-alust käiku kasutada. Tähendab, vabaduseigatsus ei ole ahvidel kadunud, trikkidest ja tembutustest hoolimata.

Täheke nr. 8 / 1989