AHVIDE SABADEST
Ega tõtt öelda ennevanasti ahvidel sabasid olnudki. Kuigi ei saa öelda, et nad just päris sabatult ringi lippasid. Sest nendel kasvasid sabade asemel vihmavarjud. Niisugused kirjud ja krudisevad. Niisugused, mida võis lahti teha ja kinni panna. Nii et kui vihma sadas, said kõik teised loomad sabaotsani märjaks, aga ahvidel polnud häda midagi. Nemad lükkasid oma vihmavarjud laiali ja muudkui istusid nende all. Nojah, ja kui päike kõrvetama kippus, oli ka hea nende vihmavarjude alla varju pugeda. Ainus häda oli selles, et ahvid elasid metsas. Ent nagu te teate, kasvab metsas palju puid. Puudel on muidugi ilmatu hulk oksi. Aga et ahvid karglesid puult puule, siis jäid nende vihmavarjud alalõpmata okste külge kinni. Ja rebenesid. Kuid mis sa teed - hüpata oli tarvis. Nii need vihmavarjud muudkui rebenesid ja rebenesid. Lõpuks rebenesid vihmavarjud päris ribadeks. Ja mitte ühelgi ahvil polnud enam tervet vihmavarju. Ainult käepidemed jäid järele. Pikad peenikesed käepidemed. Ahvid lõid ahastades käsi kokku. - Niisugustest väärt asjadest ilma jääda! Pealegi ei teadnud keegi, mida nende paljaste käepidemetega peale hakata. Seal tärkas ühel peaga pärdikul väärt mõte. - Ja juba nad rippusidki kõik, käepidemed okstest kinni, alaspidi päi puudel. See oli nii mõnus, et nad siiamaani muud teha ei tahagi.
Täheke nr. 11 / 1972 |