VIKERKAAR
Georg Sepp

Kunagi väga-väga ammu olid Päike ja Kuu omavahel nii suured sõbrad, et ei jäänud teineteisest sammugi maha. Hommikul tõusid mõlemad üheskoos, pesid metsajärves silmad puhtaks ja alustasid oma ringkäiku taevakummil.

Õhtul aga, pikast käimisest väsinud, läksid koos magama. Päevad olid siis tsipa valgemad kui praegu, ööd aga nii pimedad, et lapsed ei näinud isegi und.

Nii nad käisid pikki aastaid koos, ikka kahekesi kõrvuti. Päike tegi oma igapäevast tööd: soojendas põlde ja merelaineid, külvas lilli nurmedele, kuivatas soid ja rabasid.

Kuu-poiss aga ei teinud ise mitte midagi. Ta muudkui vaatas, mida Päike tegi. Aga kui oli aeg magama minna, ütles ta Päikesele: “Küll me täna tegime palju tööd ära! Ma olen nii väsinud! Homme peaks kauem magama!”

Aga järgmisel päeval tõusis Päike veel varem, ja Kuu, kes ei tahtnud sõbrast sammugi maha jääda, pidi tõusma koos temaga.

Jälle vaatas Kuu-poiss, kuidas Päike usinasti tööd tegi: tukkuvat lõokest soojendas, rohukõrtelt kastepärleid kuivatas ja lendlevaid liblikaid hellitas.

Õhtul aga ütles Kuu haigutades: “Küll meil täna sai palju tööd ära tehtud! Homme küll nii vara üles ei tõuse.”

Päike ei kostnud midagi, tõmbas pehme pilvevaiba silmadele ja uinus.

Sest ta kavatses hakata järgmisel päeval maasikaid punaseks värvima. Maasikaid oli aga kole palju: neid oli raiesmikel ja teeveertel, karjakoplites ja kraavipervedel.

Ja kõik nad olid alles roosakad, valged või koguni päris rohelised. Sellepärast tõusiski Päike järgmisel hommikul veel varem ja töötas terve päeva usinasti.

Rohelised maasikad värvis ta valgeks, valged roosaks ja roosad punaseks. Kuu vaatas kogu aeg teise tööd pealt, kuid ei teinud midagi, et Päikesel kergem oleks.

Aga kui jõudis õhtu ja oli aeg magama minna, ütles Kuu Päikesele: “No küll oli meil sinuga ränk tööpäev! Kui palju maasikaid me kahekesi punaseks värvisime! Lähme nüüd ruttu ja magame kohe hästi kaua!”

Seda Kuu-poisi juttu juhtus aga pealt kuulama õhtune Tuul.

“Ennäe mul ärplejat,” imestas Tuul. “Et sa kae hooplejat! Ütle mulle, kõversuu, mitu maasikat siis sina ka punaseks värvisid?”

“P-a-l-j-u!” venitas Kuu. “Nii palju, et ma ei jõudnud neid kokku lugeda.”

“Sa ju ei oskagi värvida!” õrritas Tuul. “Käid niisama Päikese kannul ja arvad, et see ka mõni töö!”

“Kuidas niisama,” ütles Kuu solvunult, “me värvisime mõlemad üheskoos…”

“Kui nii, siis näita, kuidas sa seda tegid?” Ja Tuul puhus kohale Vihma. “Noh, eks värvi nüüd vihmapiisad punaseks!”

“Häh, vihmapiisad!” põlastas Kuu. “Ega need maasikad ole, need ei lähegi punaseks.”

“Ei lähe?” muigas Tuul. “Mida sina selle peale kostad, Päike?” Päike ei lausunud midagi. Ta ainult võttis oma kõige säravamad värvid ja võõpas osa piisku punaseks, osa oranžiks, osa kollaseks, osa roheliseks, osa piisku siniseks ja osa lillaks. Värvis piisad sädelema, nii et taevasse tekkis suur ja uhke vikerkaar. Siis pesi vihmapiisad värvist puhtaks ja heitis magama.

“Nägid nüüd?” küsis Tuul Kuu-poisilt. “Sina aga ütlesid, et vihmapiisad ei lähegi punaseks. Oh sind küll!” Ja läks minema.

Kuu oli aga terve öö üleval ning püüdis vallatuid vihmapiisku punaseks värvida. Kuidas ta ka ei rassinud ja vaeva ei näinud, ometi lipsasid kõik piisad tal käest. Alles vastu hommikut heitis väsinud ja häbistatud Kuu-poiss magama.

Sellest ajast peale polegi Päikese ja Kuu vahel enam nii suurt sõprust kui varem. Ei nähta neid enam üheskoos kõndivat.

Kui Päike mööda taevast käib, siis Kuu magab. Ja kui Päike pilvesängi heidab, alustab Kuu oma ringkäiku. Ainult vahetevahel tuleb uudishimulik Kuu ka koos Päikesega taevasse, et vaadata, kuidas see maasikaid ja vihmapiisku värvib.

Ehk ongi nii parem, sest päevad on nüüd tsipa pimedamad kui ennemuiste, seevastu aga on ka öösel veidi valgust. Nii leiab jänesepoju kaotatud raja, leiab toonekurg oma kodumaa ja nii näevad väikesed lapsed und.

Täheke nr. 6 / 1970