VÄIKE SABATÄHT IV

10.
Aga iga pillerkaar saab ükskord otsa. Väikesele Sabatähele meenus jälle tema ülesanne. Oli viimane aeg üles otsida üks väikene sopiline meri ja meres üks saar ning keset seda saart maha potsatada. Ega ta muud enam teha võinudki - nii tugevasti tõmbas Maa teda enda poole. Tahtmatult süütas ta oma särava sabaga põlema metsi, külasid ja linnuseid.

11.
Ja siis tuli lõpp. Pimestava tulekerana sööstis Väike Sabatäht täpselt ettenähtud kohas saare paesesse pinda. Oma elu viimastel sekunditel oli ta heledam kui Päike. Ja ta teadis seda. Inimesed arvasidki, et Päike kukkus alla ja et saarel on nüüd Päikese haud. Pikki sajandeid pidasid nad hauda pühaks paigaks ja viisid sinna ohvriande. Väike Sabatäht aga oli oma elu mõtte sügavaima saladuse hauda kaasa viinud.

12.
Et meri oli Läänemeri ja saar Saaremaa, seda on lugeja vist juba taibanud. Tagantjärele panid inimesed nime ka Väikesele Sabatähele - teda kutsutakse Kaali meteoriidiks. Suurt ja sügavat auku, mille ta kukkudes tegi, hüütakse Kaali järveks või meteoriidikraatriks. Seda võib igaüks, kellel vähegi tahtmist, tänapäevalgi imetleda. Ümber kraatri kohisevad kõrged puud. Või mine tea, ehk on see hoopis Väikese Sabatähe hing, mis jutustab meile sosinal oma lugu.

Käo H. Väike Sabatäht.- Egmont Estonia 1994