7.
Ei olnud nüüd Väikesel Sabatähel enam mahti sihitult ringi hulkuda. Siht oli ju olemas! Kõigepealt tuli leida Linnutee ja minna seda mööda otse edasi, siis keerata vasakule, siis pisut paremale. Nii ta tegigi. Kui poleks olnud teeviita, oleks ta vajalikust teeharust kindlasti mööda põrutanud - nii märkamatu ja kitsuke oli see. Rada viis otse ühe ilusa kollase tähe poole. Enam ei olnud eksimist karta. See oli Päike. Talle tekkis silme ette kogu Päikesesüsteemi kaart. Ka selle oli Keegi talle sisendanud Musta Augu kottpimedas kõhus. Päikese ümber tiirles üheksa planeeti. Nüüd tuli leida Päikesest lugedes kolmas planeet. Selle nimi oli Maa.

8.
Kaardi peal näis kõik lihtne ja selge. Tegelikult oli lugu palju keerulisem. Pika otsimise peale leidis ta kaugeima planeedi Pluuto ja kihutas varsti mööda ka Neptuunist, Uraanist ja rõngasvööga Saturnist. Hiigelsuurt Jupiteri oli juba lihtsam leida. Marsi ümber jäi ta kauemaks tiirutama, et marslasi näha. Tegelikult oli see vaid ettekääne. Maa paistis juba selgesti ära. Seal oli tema teekonna ja ühtlasi ka tema enda lõpp. Ta tahtis seda lõppu pisutki kaugemale nihutada. Ta tahtis veel natuke elada ja maailma näha. Lõppude-lõpuks ei olnud Väike Sabatäht ju veel mängukaaslastki leidnud. Aga parata polnud midagi, ülesanne tuli täita. Ohates jättis ta Marsi ja lähenes pisitasa Maale.

9.
Maad ümbritsesid ilusad valged pilved. Nii ilusaid pilvi polnud Väike Sabatäht eluilmaski näinud. Aga juba oli ta pilvedest läbi, juba sillerdasid talle vastu Maa imekaunid sinised mered ja naeratasid kutsuvalt mandrid. Ja alles nüüd märkas Väike Sabatäht, kui ilusaks ja pikaks oli kasvanud tema saba. See oli tuline ja lõõmav nagu Päike ise. Küll oli uhke lennata madala Maa kohal ja kõigile oma toredat saba näidata! Selle hetke nimel tasus elada! Ta ei märganudki, millist hirmu ja segadust ta inimestes tekitas.