VÄIKE SABATÄHT II.

4.

Nüüd oli Väike Sabatäht maailmas juba mõndagi näinud. Sabagi oli päris pikaks kasvanud ja meie vapper rännumees oleks ehk pidanud endaga rahul olema. Aga ei, üks tüütu mõte näris ja näris: tema elul peab ju mingi siht olema, kui ta kord juba siia maailma sündis. Mingi eesmärk või mõte. Aga missugune? Ega ta pikalt mõtelda saanudki - miski tõmbas teda vastupandamatu jõuga enese poole ja neelas hoopis. See oli Must Auk.

5.

Kas ta viibis Musta Augu kottpimedas kõhus viis minutit või viis miljonit aastat, seda ei teadnud Väike Sabatäht hiljem isegi. Ta paisati sealt välja niisama ootamatult, kui oli alla neelatud. Jälle nägi ta tähti! Aga need olid kuidagi võõrad. Ta oli nüüd siinpool Musta Auku. Ja veel üks asi oli muutunud: ta teadis nüüd oma elu mõtet, teadis täpselt, kuhu ta pidi minema ja mida tegema. Tundus, et Keegi oli talle seal hirmsas pimeduses seda kõike sisendavalt kõrva sosistanud.

6.

Siinpool Musta Auku oli justkui julgem olla - vähem liikus ringi sihukesi kahtlasi tüüpe, kes oleksid kippunud sabast sikutama. Tõsi küll, seal kusagil hiilis hõõguvate silmadega elukas, kelle Väike Sabatäht millegipärast Kassiopeiaks nimetas. Kuid see oli liiga kaugel, et endast tõsist ohtu kujutada. Üllatavalt palju sõelus kõikjal lendavaid taldrikuid.