VESI
Asta Kass

Veenire uuristas endale kivide vahel teed, et järveni jõuda. Tema meelest oli eemal sillerdav järv uhke ja ihaldusväärne. Ka veenire tahtis järveks saada. Aga sinna oli nii palju maad ja tee oli väga kivine. Vesi kurtis alatasa: "Küll on märg! Ja vihm kastab mu veel märjemaks."
Vihmapiisad silksusid lõbusasti veeniresse ja õpetasid:
"Mis see märg sulle teeb. Kui sa märg ei oleks, siis sa polekski vesi." Aga veenire külmetas ja torises, liikus tasapisi järve poole ja vahtis halli taevasse. Ta igatses sooja ja kuiva. Siis tuli pakane temalt küsima: "Kas oled märjast tüdinud?"
"Hirmsasti," vastas vesi. "Katsu minu heaks midagi teha." Pakane kattis veenire kliriseva jääga, mis helkis talvepäikeses niisama rõõmsalt kui eemalt paistev järvejää. Aga ka nüüd ei olnud vesi rahul: "Mul on veel külmem kui sügisel. Ja ma ei pääse üldse liikuma."
"Kannata veidi, küll sa kevadel liikuma pääsed," lohutas pakane. "Kui sul õnne on, jõuad järvenigi välja." Kevadel sulatas päike jääkaane ja veenire tuli jälle nähtavale. Otsekohe hakkas ka tema hädaldamine pihta: "Märg, märg, mul pole kuskil kuiva kohta. Ja järveni on niisama pikk maa kui enne."
"Oled va paha viril nire," sai päike kurjaks. "Ise igatsed järveks saada, aga kardad märga. Kas sa siis ei tea, et järv pole muud kui igavene suur märg koht, sellepärast ta nii ilusasti helgibki. Ma kuivatan su õige ära, saab su virinast lahti." Päike soojendas vett oma kiirtega.
"Nüüd on juba päris mõnus," kudrutas vesi. "Paras soe ja niiskust pole ka ülearu." Aga päikese palavuses jäi nire päev-päevalt kitsamaks, kuni lõpuks kuivas. Suurest porisemisest jäi mälestuseks ainult natuke läikivat musta pori kivide vahele, aga seegi lõhkes praguliseks nagu väga vana saabas.