Üks nire ärkas kevadel
ja tahtis merre minna.
Kus algab tee? Kust läheb see?
Ja kas ta pääseb sinna?

Siis jõudis nire ojani,
mis kiviklibul vulas,
ja jutt ja jooks nii kenasti
neil kohe kokku sulas.

Ka oja oli otsinud,
kust tee võiks merre viia,
küll nirenina rõõmustas -
kui hea, et sattus siia!

Nii mindi - oldi üheskoos,
kui jõgi voolas ette.
Me sõbrad läksid lustiga
jõe sügavasse vette.

See oli kuulus kaaslane:
ta vetetarkust teadis,
nüüd ojanire temaga
end minekule seadis.

Ja saigi nire - nireke
me õuest merre minna.
Ta üksinda vist kunagi
ei oleks jõudnud sinna.

Täheke, 1972/ 4.