VAATA ÜLES TAEVASSE
Heli Veigel
1. osa

Kui sa selgel talveõhtul õues juhtud olema, ära unusta taevasse vaadata. Seal asub omaette imemaailm, mille kohta vanarahval on hulk jutte pajatada. Näiteks teavad meie vanavanaisad rääkida, et ammustel aegadel olnud taevas madalal. Otsekui toalagi rippunud teine just inimeste peade kohal. Selle peal, nii-öelda teisel korrusel, elanud Vanajumal ise.

Ühel päeval asusid paar võrukaela heast - peast taevasse sõrmega auke torkima. Läbi aukude kiirgas taevariigi valgus pimedasse maailma ja see innustas poisse. Asi hakkas huvitama ka täiskasvanuid. Keegi pikk ja peenike rätsep ajas end õmblustöö kohalt sirgu ning torkas lausa käärid taevasse. Kriuh-krauh lõikas ta vilunud liigutusega sinna kaks suuremat auku. Nüüd sai Taevaisa pahaseks, et üleannetud inimesed ta jalgealuse õige hõredaks olid teinud. Seepärast tõstis ta taeva nii kõrgele, et keegi peale tema enda selleni enam ei ulatunud. Nõnda olla kättesaamatus taevas süüdi ulakad poisid ning uudishimulik rätsep.

Sõrmeaukudest said tähed, kääriaukudest kuu ja päike.