TUULEVAIKUS
Asta Kass

Tuulevaikus istus vaikselt nagu hiir vana kuuse laiade okste varjus. Siia peidupaika armastas ta pugeda, kui tal tuli tahtmine omaette olla. Õigupoolest tahtis ta alati omaette olla, ta oli niivõrd vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga. Oli lihtsalt ülekohus, et tuul teda taga kiusas ja igalt poolt minema kihutas. Aga mis tuulelgi muud üle jäi? Ta oli ju tuul.

Ainult vahel harva võis tuulevaikus täie õigusega oma peiduurkast välja ilmuda. See oli siis, kui õhus valitses lämmatav palavus, ükski lind ei laulnud ja kuskilt tumedate pilvede tagant kostis ähvardavat kõminat. Tuult ei olnud, oli tuulevaikus. Inimesed kiirustasid kodudesse, heitsid taeva poole pilke ja ütlesid: "On niisugune imelik kahtlane tuulevaikus, see ennustab kõva äikest või tormi."

Tormi ennustamiseks tuulevaikus välja oli tulnudki. Tuulevaikusel oli endalgi ärev ja kõhe olla, ta kartis, et ei jõua saju ajaks vihmavarju pugeda. Niipea kui esimesed tibad langesid, kiirustas ta oma tuttava kuuse poole. Mõnikord riivas ta mööda minnes haavalehti ja lõi need võbelema. Siis tundis tuulevaikus ennast peaaegu et keskmise tugevusega tuulena, kuigi ta teadis, et haab on lihtsalt üks väriseja ja pelglik puu. Tuulevaikus ei tahtnud sugugi, et keegi teda kartma peaks ja liikus edasi lausa kikivarvul.

Kuuseokste varjust vaatas tuulevaikus, kuidas välgud sähvivad ja tuuleiilid painutavad puid looka. "Tuleks ometi tuulevaikus," igatsesid inimesed ja tuulevaikus ilmuski välja nagu tellimise peale.

Mõnikord varahommikul enne päikesetõusu, kui tuul veel magas, laotas tuulevaikus ennast üle kastese heinamaa. Ta jäi hinge kinni pidades ootama, millal päike kastetilgad rohukõrtel ja õielehtedel sätendama paneb. Siis vaatas ta ühekaupa kõiki pärliteradena hiilgavaid piisku ja tundis ennast õnnelikuna.

Aga juba tuli esimene tuulehoog tantsides, kõrred vaarusid ja kastepiisad kukkusid potsudes maha, nagu oleksid nad kõige tavalisemad vihmaveetorust nirisevad tilgad. Päike kõrvetas rohu krõbedaks, tuul ahmis lilleõitest lõhnu ja ajas need vallatult segamini. Tuulevaikus võttis kuuse alla viimiseks kaasa kullerkupu-, pääsusilma- ja ristikheinalõhna ning läks hääletult minema.