TAEVAKILLUD Kui Päike ja Kuu veel noored olid, elasid nad kaua aega kahekesi. Siis aga hakkas nende pere jõudsasti kasvama: sündisid väikesed tähepoisid ja -tüdrukud. Nüüd läks elu taevalaotuses hoopis rõõmsamaks. Tähed kilgendasid ja virvendasid lõbusasti ja neid sündis ja süttis üha rohkem, nii et laotus jäi nii suurele perele varsti üsna kitsaks. Päike tõi siis suure sinise kangarulli ja lappas selle lahti. Kuu aga tundis hästi rätsepatööd ning ta hakkas taevalaotust suuremaks tegema, et kõigil seal lahedasti ruumi oleks. Kuna riidekangad olid juba tollal pikad ja kitsad, taevakumm aga kumer ja ümmargune, siis pidi Kuu riidekanga pikkadeks kolmnurkseteks siiludeks lõikama, et need murumütsi kombel kokku õmmelda. Seejuures jäi terve hulk väikesi siniseid killukesi ja lapikesi üle, mida hea kokkuhoidlik perenaine Kuu ei raatsinud niisama ära visata. Ta korjas lapikesed kokku, ja kord, kui ta üle mere liugles, näitas neid kilde merele: "Kas sina ei tahaks neid endale? Vaata, kui hea materjal ja erk värv." Meri vaatas, mõtles veidi ning ütles, raputades oma valget pead: "Värv sobiks mulle küll, aga killud on liiga väikesed - ei saa neid kuhugi tarvitada. Minu piirid on ju laiad. Aitäh pakkumise eest." Kord, kui Kuu teekond parajasti üle Põhja jääväljade käis, võttis ta jälle sinised killukesed kaasa ja näitas neid lumelagendikele: "Kas teie ei saaks neid kilde kasulikult ära tarvitada?" Põhja valged lagendikud vaatasid, pidasid nõu ja vastasid: "Värv on tõesti puhas ja materjal hea ja nad sobiksid meie valge värviga samuti, kuid meil on ju alalõpmata üks tuisumöll. Juba mõne tunni pärast ei leiaks enam killukestki. Kahju küll, aga…" Siis näitas Kuu üle lopsaka troopikametsa rännates siniseid taevakilde sellele, kuid sai upsaka vastuse: "Milleks mulle see vilets kamalutäis siniseid lapikesi?! Minul endal on selline värvideküllus ja lopsakus, et võiksin siit iga päev ise kümme korda rohkem ära anda. Ei vaja mina neid kaltse." Nüüd ei osanud Kuu sini-siniseid taevakillukesi enam kellelegi pakkuda. Ta kandis neid põlletaskus ja aegapidi unustas nad hoopis. …Ühel suveõhtul, kui Päike oli just metsa taha vajunud ja Kuu teiselt poolt taevaranda oma rõõmsa näo välja pistis, et öist teekonda alustada, nägi ta rukkipõllu ääres tuttavat põllumeest. Mees astus reipa sammuga, vehkis mingi kimbuga ja ümises omaette lõbusat lauluviisi. Kuu peatus hetkeks ja küsis mehelt: "Hei-hei, sõber, kas sa väsinud ei olegi? Pikk tööpäev ju ikkagi seljataga." Mees tõstis silmad Kuu poole ja vastas: "Oh ei! Juba mitu päeva pole ma õhtuti väsinud. Minu põld toidab nüüd nii mu keha kui ka vaimu. Igal õhtul korjan rukkist kimbu neidsamu lilli, näe," ja ta vehkis kimbuga, mis seal paari päeva eest õitsema hakkasid. Igal õhtul viin naisele ja lastele koju kimbu taevasiniseid lilli ja kõigi meel saab rõõmsaks. Ja leib maitseb meile hoopis magusamini, kui laual on lõhnava pätsi kõrval vaas lilledega… Kuu pistis käe salamahti põuetaskusse: ennäe hullu, taskusopis oli auk… Ja sellest ajast õitseb igal suvel kõikide rukkipõldude servi mööda kõrgete kõrte vahel kargeid taevasiniseid rukkililli. |