RÄTSEP JA KUU
1. Kord õhtul läks rätsep heinamaale jalutama. Kuu paistis ja tuul puhus. See rätsep oli, nagu enamasti kõik rätsepad, väga kõhn mees. Tuul läks aga kangemaks ja tõstis kõhna ning kerge rätsepa kõrgele õhku nagu paberitüki. Ikka kõrgemale ja kõrgemale kandis tuul vaese mehikese ja viimati jõudis ta kuu peale. Kuu vaatles rätsepat nagu mõnd imelooma ja küsis: "Kust sa tuled?" "Maa pealt," vastas rätsep kartlikult. "Olen rätsep", vastas mehike. Rätsep vaatles kuud, kes parajasti oli esimeses veerandis, ja mõtles: kerge see küll ei ole talle õmmelda, aga ehk saame kuidagi hakkama.
2. Rätsep võttis mõõdu, lõikas, õmbles, katsus selga, ja teisel päeval oli kuub valmis. Kuub oli ilus ja kuu rõõmustas väga. Rõõmul oli aga varsti lõpp. Päev – päevalt läks kuu paksemaks ja lõpuks ei läinud talle kuub enam selga. Vaesel rätsepal oli nüüd palju tööd, ta paikas ja jätkas, sest kuu paisus aina paksemaks. Kui kuu oli paisunud täiskuuks, tänas rätsep õnne, sest paksemaks ei võinud kuu enam minna. Ta tegi kuue nii, et see just ilusasti selga sündis. Aga, oh häda! Paari päeva pärast hakkas kuu jälle kõhnemaks jääma ja läks lõpuks niisama kõhnaks, kui ta enne oli olnud. Rätsep oli päris hädas. Ta läks välja ja hüüdis tuulele: "Kui sa tuul mu siia tõid, siis vii mind ka ära!" Kohe tõstis tuul rätsepa õhku ja kandis ta maa peale tagasi. Sest ajast ei läinud rätsep enam kunagi õhtul heinamaale; ehk kui vahest läks, siis pani raske pressraua taskusse, et tuul teda ei suudaks õhku tõsta. Kuu aga ei ole tänapäevani leidnud rätsepat, kes õmbleks talle paraja kuue.
Mõtlemiseks:
Mõistatus: Kõigile teeb riided, ise alasti. Johannes Käis, "Esimesed Vaod", J. Ratassepa trükk, Tallinnas 1936. |