PÄIKESE PEREKOND
Päike seisis ülal taevas. Ta ümber tiirlesid ta lapsed- planeedid, igaühel oma nimi. Kuigi Päikesel oli üheksa last, kartis ta: “Mu pere on isegi väike… Vaadake, tibakesed, et te teiste tähtede vahele ära ei eksi!” “Minu pärast ära muretse!” hüüdis tulise loomuga Merkuur. “Olen üha su sabas.” “Ka mina hoian end sinu ligi,” kinnitas hele Veenus. “Küünid mind alati kiirtega paitama.” “Mindki ulatub emake aitama,” lisas kolmas laps, keda Maaks kutsuti. “Ometi on mu pähe kahejalgsed mutukad siginenud.” “Tal on peas kahejalgsed mutukad!” pahvatasid maakera vennad-õed naerma. Naeris tema kõrval kõndiv kriim punapõsk Marss. Naeris Saturn, kes oma juustesse värvilised võrud oli põiminud. Naersid Uraan ja Neptuun, samuti sünge Pluuto, kes Päikesest nii kaugele oli tilbanud, et oli jääpurikaks külmunud. Ka emake - Päike tõreles Maaga. “Häbi, häbi, lapsel mutukad peas!… Edaspidi katsu pead kõvasti raputada ja nägu lombis loputada.” Muidugi oli pearaputamine maavärisemine ja näoloputamine uputus. “Hea küll,” lubas Maa. Kuid ta oli pikaldase loomuga ega võtnud otsemaid midagi ette. * Tükk aega mööda Linnuteed mindud, jõuti udukogude vahele, kus tähti oli sootuks tihedalt. “Kas minu tibakesed on alles?” arutas Päike ja luges lapsed üle. “Tohoh, üheksa asemel koguni kümme!” Päike imestas, ta lapsed tegid suured silmad: üks tillutiba oli juures! “Mis su nimi on?” küsiti äsjailmunult. “Sputnik.” “Ja kust sa välja kargasid?” “Maakera mutukas saatis mu välja.” Päikesel oli uue lapse pärast hea meel. Planeetidest ei naernud keegi kahejalgse mutuka üle, kes neile vennakese oli kinkinud. Päike aga ütles maakerale: “Vaata, et sa pead kõvasti ei raputa ega nägu lombis loputa, muidu teed veel oma tarkadele mutukatele haiget!” Päikese perekond võttis Sputniku enda keskele ja jätkas rõõmsalt minekut. “TÄHEKE”-. 1962 / 7., LK. 7 |