MOENARR
Ira Lember

Kuu lasi õmmelda uue kleidi,
nii kena ja kitsa ja edeva veidi.
Oi, kuidas kiitsid kooris kõik tähed:
“Oh, kuidas kuule see kleit küll läheb!”

Kuid juba nädala pärast kuu oli pahur,
sest see kleit enam selga ei mahu!
Ei aidanud miski muu -
läks jälle rätsepa juurde kuu.

Seal suure ja laia kleidi ta tellis,
mida õmblesid seitseteist rätsepaselli.

Siis jälle uus rüü meie kuul oli üll,
see oli nüüd sätendav, õhuke tüll.
Ja kiitsid tähed kui ühest suust:
“Kui ilus ja moodne on meie kuu!”

Kuu tähtede keskel kiiskas ja säras,
kuid üheainsa nädala pärast -
teate mis sai?
Kleit oli lai!
Kleit rippus kuu seljas kui kartulikott
ja kuu nägi välja kui hotentott.

Läks kuu jälle õmbleja manu
ja jälle ta õmblejat anus.
Taas uue kanga näha ta tõi
ning uuesti kordus seesama kõik.

Kuu uues kleidis varsti taas säras
ja imetlejad ka olid päral.
Ja kõik, kes ta kõrvale juhtusid,
need kadedusest kõik kuhtusid.

Vaid Veenus vaatas ja imestas.
“Moenarriks” kuud ta siis nimetas.
Ja ega see lugu lõpegi siin.
Kuu ikka veel kleite õmmelda viib.

Ira Lember. Tädi Fantaasia. - Tallinn: Eesti Raamat, 1985. - Lk. 21 - 22.