MIKS ON KUU IGAL ÖÖSEL ISESUGUNE?
Jah, praegu juhtub kuuga küll niisugune lugu, et ta iga päevaga muutub. Kui täna öösel on kuu täitsa ümmargune nagu ülepanni tehtud kook, siis homme on ta juba parempoolsest servast näkitsetud. Ja ülehomme on ta veel rohkem lapergune. Niimoodi see meie kuu kahaneb ning mõne aja pärast pole temast mitte kui midagi näha jäänud. Aga oodake ainult, ega see nii ei jää! Juba järgmisel päeval võivad teraste silmadega lapsed leida taevas jälle kitsu - kitsukest kuusirpi. Ainult et nüüd näitab ta oma teravate sirbiharudega vasakule. Iga päeva ja ööga läheb nüüd kuu jõudsalt rammusamaks ja kahe nädala pärast on ta uuesti nii ümmargune, et hakka teda kas või veeretama. Nii käib kuu käsi praegusel ajal, aga õige - õige vanasti, ammu enne seda, kui elasid meie vana-vana-vanaemade vanaemad, oli lugu hoopis teisiti. Siis sätendas kuu igal ööl ühtemoodi ümmargusena. Kuu aga oli tol ajal väga upsakas. Rääkis ikka: "Vat kus ikka mina! Päh, mis sest päikesest asja. Tema paistab päeval, siis, kui on isegi küllalt valge. Mina aga paistan öösiti, kui igal pool on pilkane pime ja valguse näitajat on tõesti hädasti vaja!" Pealekauba paistis kuu tol ajal nii heledasti, et tähti ei olnud peaaegu nähagi. Tähed aga oleksid ka tahtnud kas või natu-natukene oma nägu inimestele näidata. Kuu aga seda ei lubanud. Tema üksi pidi see ainuke öösine valguseandja olema. Küll noomisid ja hurjutasid teda tähed, kuid kuu ei võtnud seda kuuldavakski. Kord, kui tähed olid jällegi sest kuu igavesest kelkimisest surmani tüdinud, ütles Põhjanael: "Tulgem kokku, peame nõu, mida tuleks ette võtta, et kuu ülbust vähendada!" Kogunesidki kõik tähed igast taeva servast Põhjanaela ümber kokku. Kaugemalt tulijaid sõidutas kohale Suur Vanker, lähedasemad tulid jalgsi. Koosoleku juhatajaks valiti kokkutuleku algataja Põhjanael, ta oli tuntud kui sõnakas mees. Tähed rääkisid, kõnelesid ja arutasid ning leidsid üksmeelselt, et kuu on paha poiss ja tema upsakust tuleb karistada. Heade sõnadega rääkimine temale ei mõju. Ja otsustasid: "Teeme nii, et kuu ainult õige harvasti võib oma täie hiilgusega paista, ülejäänud ajaks lükkame talle luugi ette." Noh, aga kust niisugust vajalikku luuki saada. Ega muud, kui tuleb omal jõul valmistada. Suuremad tööd jagati tähekogude vahel nii, et Reha kannab kokku katte valmistamiseks vajaliku materjali, Sõel puhastab selle puhtaks, aga Koot kui tubli töömees meisterdab valmis. Otsustatud - tehtud, ega siin pikka pidu peetud! Varsti oligi luuk valmis. Mitte küll niisugune neljakandiline, nagu majade akende ees käib, aga hoopis ümmargune. Seda oli parem kohale veeretada. Küll nüüd kuu krimpsutas nägu, kui luuki hakati talle ette lükkama, aga mis parata, omad vitsad ju peksavad. Kaks nädalat läks aega, aga siis oli kuu hiilgav pale kaetud. Kuud polnud üldse nähagi, ja inimesed, kes maa pealt tähti vaatasid, sõnasid: "Nüüd on noorkuu!" Naised aga nimetasid mõnelpool seda aega vahepäevaks ja valmistusid pesu pesema, sest vahepäeval olevat pesuvesi hästi pehme. Üks öö puhkasid tähepoisid ja asusid siis jälle tööle. Nüüd aga juba kuu eest luuki ära tirima. Seegi töö sai tehtud kahe nädalaga. Kogu öö lasti kuul taevas oma tervet nägu näidata. Inimesed aga ütlesid: "Täna on täiskuu!" Järgmisel ööl algas täherahval taas endine töö - jällegi panid tähed käed külge ja kardin nihkus kahe nädalaga kuu punnispõselise näo ette. No küll oli raske! Aga mis teha, muudmoodi kuu taltsutamisega hakkama ei saadud! Nii need tähepoisid töötavad juba palju, palju aastaid, kuu aga ei saa muud selle vastu ette võtta, kui krimpsutab aina nägu. Seda võite isegi märgata: ei nüüd ole kuu pind enam sätendavalt sile, vaid puha kortsusid täis. |