MIDA TÄHED RÄÄGIVAD
Tähtedel on üks tähtis omadus - nad kutsuvad ennast vaatama. Küllap sa oled märganud, kuidas nad oma tulesid vilgutavad: vaata mind, vaata mind, minu käskjalad - valguskiired näitavad sulle teed minu juurde! Nõnda nad ütlevad, aga kuidas mõistab nende keelt elav maailm, mis meie ümber hingab ja liigub? Selle küsimuse kohta kuuleme üht-teist, kui astume selgel sügisesel hilisõhtul tolle maja aeda, kus elab Kalle oma ema, isa, vanaema ja vanaisaga. Värav kriiksatab korraks, siis on kõik jälle vait. Aga ei, tagaaiast, Kalle vanaisa mesipuude poolt, kostab madalat pininat. Seal on kaks hilja peale jäänud mesilast mesipuu lennulaual istet võtnud ja sumisevad omavahel. "Summ-summ," ütleb üks, "taevakärg on täna ilusasti mett täis kantud." "Taevamesilased on tublisti tööd teinud," vastab teine. "Oh sa summ, näe, üks meetilk kukkus alla maa peale," elavneb esimene. Ka teine on langevat tähte silmadega saatnud ja ütleb unistavalt: "Kui leiaks ükskord taevameetilga ja maitseks sealt natuke…" "Sa ju tead, mis räägitakse: sinust saab siis suur, kõva mürinaga taevamesilane ja sa hakkad kõrgelt üle meie kodu - taru kihutama. Lähme parem magama, homme jälle kõva tööpäev," kutsub esimene mesilane unistajat korrale. Ja juba nad kaovadki läbi lennupilu taru sisemusse. Hetkeks näib, et tänaseks on kõik ütlemised öeldud ja öörahu saabunud. Siis aga kostab siitsamast sirelihekist käbedat astumist ja paar piiksatust reedab, et kaks siilimammat on oma öisel toiduotsimisretkel kokku saanud. "Kuidas ussisaak?" pärib üks. "Pole laita. Näe, taevasiilid ka täna kõik väljas ussijahil," vastab teine. Siilimammad vahivad veel veidi aega üles taevasse "taevasiilide silmadesse" ja teevad siis minekut. …Taevakärg, meetilgad ja siilisilmad - kes teid küll täna öösel ära mõistaks ja õige nimega kutsuks?! Aga näe, Kalle majas ei mindagi veel magama - veranda uksest astuvad aeda vanaisa, Kalle ja valge puudlikoer Uri. Vanaisal on piip suus ja hõõguv piibutuli on ainus, mis neist kolmest eemalseisjaile näha on. "Küll täna on palju tähti!" hüüab Kalle taevasse vaadates. Vanaisa pahvib paar korda piipu ja ütleb siis: "Kas sa tead, Kalle, et kõik tähed on kauged päikesed. Me elame tuhandete ja tuhandete päikeste all." Kalle on sellest küll kuulnud, aga niimoodi otse tähtede all seistes hakkab kuidagi imelik, natuke kõhegi, justkui oleksid hiiglasuure kiige peal, mis nendesamade tuhandete päikeste all ühest taevaäärest teise vuhiseb. "Aga kas meie päike, see, mis päeval paistab, teab, et tal nii palju kaaslasi on?" pärib Kalle. "Meie päikese kiired rändavad läbi pimeduse teiste päikeste juurde, nende kiired jõuavad jälle meie päikeseni ja kõik nad asuvad koos tohutu suures maailmaruumis. Aga et see tõepoolest niimoodi on, sellest saame aru ainult meie, inimesed. Jah, nõnda see on, et enestest targemaid olendeid me veel ei tunne," ütleb vanaisa ja tõmbab piibutule helepunaselt hõõguma. Uri on vanaisa jutu ajal oma märja nina Kalle pihku pistnud, justkui märku andes, et tema ka jutuajamisest osa võtab. "Vanaisa, kas Uri saab tähtedest aru?" küsib Kalle. Vastuse asemel küsib vanaisa Urilt: "Uri, otsi täht üles, kus täht on?" Innukalt nuuskides hakkab Uri põõsaste vahel tähe-nimelist asja otsima. Imelik küll, harilikult on selle asja nimi pall, mida otsida kästakse, aga Uri on sõnakuulelik koer ja valmis mida tahes üles nuuskima. Vanaisa naerab: "Niipaljuke sinu Uri taipab tähtedest!" Aga Kalle, kes Urist väga lugu peab ja tema taibukusse usub, ütleb: "Võib-olla Uri peab tähti vanaisa piipudeks, arvab, et seal üleval on palju vanaisasid ja need ajavad kõik omavahel juttu ja tõmbavad piipusid nii kui sina." Uri kiidab nähtavasti Kalle jutu heaks, sest ta pöördub oma ebaõnnestunud täheotsingult tagasi, istub Kalle ette maha ja haugub korraks. "Paistab, et sul on õigus, Uri ütles selge sõnaga "jah!"", lausub vanaisa. "Ja mulle paistab, et ta ütles veel: "Tule magama, Kalle!"" lisab vanaisa kätt Kalle õla peale pannes ja maja poole minema hakates. Kui vanaisa ukse avab, pöörab Kalle veel korraks ümber, vaatab tähistaevasse ja ütleb: "Küll on ikka tore inimene olla ja tähtede jutust aru saada!" Täheke nr.10 / 1978 |