MEREL ON SALADUSED
Võib-olla oled juhtunud kevadel või sügisel mere äärde, kus luigeparved parajasti oma pikal rännul peatust teevad. See on võimas vaatepilt! Mere äärde tasub minna ka siis, kui luiki pole. Merel tundub alati saladusi olevat. Soomlased, kes on samuti mereäärne rahvas nagu meiegi, jutustavad nende saladuste kohta niisugust lugu. Ammustel aegadel asunud meres imekaunis saar. Päeval paistnud see justkui kõrkjapuhmas, sellepärast ei märganud seda õieti keegi. Öösel aga ärkas saar otsekui nõiaunest. Siis puhkesid tuhanded paradiisilõhnalised õied, millele ilu poolest sarnaseid oli võimatu leida. Kauni looduse rüppe tuli vetesügavusest veekuningas oma tütarde ja saatjaskonnaga igal ööl rõõmupidu pidama. Koguni kalad ronisid kaldale. Tuli kõõrdsilmne, lapsena vildakaks kukkunud lest; sõjakas haug, kes särge kiusas, nii et selle silmad juba nutust punased olid. Edevad vähid käisid tagurpidi, et kõigi tähelepanu äratada. Kõikidest kaunimad olid aga kuningatütred - vesineitsid. Öö läbi tantsisid nad merevahust rüüde hõljudes isa ja hülgest hoidja armastava pilgu all. Neist kõige hapram ja ilusam - Merihelm - eksis ühel ööl tantsides saare teisele kaldale. Seal sõudis kaluripoeg, kes kaugelt võlusaart oli märganud. Merihelmi silmanud, hakkas ta kiiresti kalda poole tulema. Mõlemad olid ootamatust kohtumisest üllatunud ja rõõmsad. Poiss rääkis inimeste elust ning päris saareelanike kohta. Merihelm pelgas esiti vetesaladustest pajatada. Kuid ometi unustas ta isa keelu ja pühendas lõpuks poisi meremaailma ellu. Järgmisel õhtul oli poiss taas saarel ja laulis Merihelmi kutsudes kaunimat laulu, mida ta teadis. See pajatas mere saladustest. Laulu kuulis ka veekuningas ise. Ta hakkas raevutsema. Keegi pidi olema saladused välja rääkinud. Hirmunult astus ta ette kaunimaist kaunim Merihelm, pärlid juustes helkimas. Kuningas oli kohkunud kuuldes, et sellega oli hakkama saanud ta oma armastatud tütar. Midagi polnud parata - veteilma salasaar pidi karistuseks igavesti kaduma. Küllap seetõttu keegi seda enam näinud polegi. Ka kalu pole kaldal käimas nähtud. Nüüd on nad kurbusest keeletud ja nende silmad veel hirmust suured. Vesineitsite hoidja - hüljes - läks aga murest üleni halliks. Tema hoolealused, veeneitsid, muutusid ju luikedeks ja lendasid üle ilma laiali. Tänini on nad kaunid ja tantsisklevad nagu vesineitsid. Ja kes teab, kui palju saladusi läks veel saarega ühes vetesügavustesse. Täheke nr. 10 / 1994 |