LÄTE
Mõnikord hakkab mul mägede keskel igav. Ka Koonukaga pole mul himu mängida. Ja ma ei viitsi mööda ujuvatele pilvedele järele vahtida. Siis tahaksin ronida kõige kõrgemale kurule. Või sõita ära kaugele-kaugele. Või puudutada omaenda käega seda sinetavat silmapiiri, mis nii kiuslikult kutsub. Isa läks hommikul hobusekarju koju tooma, aga ema pahandas minuga, et ma ei aidanud tal märasid lüpsta. Vanaema porises ka, nagu oleksin ma meelega kumõssikausi ümber lükanud. Ja siis sai mu süda täis ja ma tulin kodunt tulema. Meie viltmaja tagant algab rohetav laas. Seal puude keskel vuliseb läte. Lättevesi on jääkülm. Juues käib hammastest läbi. Lättevesi on läbipaistev, keeb ja kohiseb, mängib liivaterade ja kivikestega. Mulle meeldib allika ääres istuda ning vaadata enese peegelpilti. Selle järgi olen ma õige naljakas - suurte kohlus kõrvadega. Puudutasin pihuga vett, kuulatasin noorte kõrkjate kohinat. Ja äkki oli pahameel kui käega pühitud. Küll sa, allikas, oled ikka puhas, mõtlesin ma. Küll sa, allikas, oled ikka ilus ja hell! Varsti ma kasvan suureks, hakkan koolis käima, sõidan nende mägede taha. Saan tugevaks ja julgeks nagu mu isa. Saan targaks ja heaks nagu mu vanaema. Aga sind, mu lätteke, ei unusta ma mitte kunagi. Kuid vesi aina voolas ja vulas, ruttas mööda künkakülgi alla kuristikku, kus temast sai suur mäestikujõgi. Seisin järsaku serval, kuulasin jõe juminat. Äkki kuulsin sealt ema tasast laulu ja vanaema tasast pobinat päeva hakul, mil ta päikesetõusu õnnistas. Päike seisis suures kõrges. Küllap oli südapäev juba käes. Aga mina muudkui kuulasin ja kuulasin lätte lõputut juttu. Varem ma arvasin, et kõik lained on ühte nägu nagu näiteks kaksikud talled. Ja et seepärast on veevool ka alati ühesugune. Ja et lätegi ümiseb-rümiseb ikka üksluiselt ning igavalt. Aga tegelikult on igal lainel oma laul. Oma hääl. Siin on kotka kurinat. Siin on vihuri vihinat. Siin on kauge kaja kõminat. Siin on ema sulnist sosinat. Siin on dombõra* tasast tininat. Vaikne org kahe mäekülje vahel oli helidest tulvil. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud? Tormasin ummisjalu koju. "Vanaema! Vanaema! .. Kas sa tead ka, et… et meie lätte vesi … laulab mitmel häälel! Nii nagu ema ja nii nagu sina ja nii nagu isa dombõra!… Ta on otsekui elus! Nii puhas ja selge!… Ta on maailma kõige ilusam allikas!" Vanaema vaatas mulle otsa, surus mu hellalt enda ligi ja lausus lahkelt: "Muidugi, muidugi, mu kullake! Sinu läte on tõepoolest kõige ilusam maailmas!…" * Dombõra on kahe keelega rahvapill kasahhidel.
Täheke nr. 5 / 1982 |