KUU JA PÄIKE
Taevataadil on kaks tütart, üks kahvatu kuuneitsi ja teine särasilmne päike. Kuid oli kord aeg – oi, see oli ammu, väga ammu –, kui need mõlemad õed olid ühesugused säravad ja heledad, ühesugused, nagu kaks veetilka. Ja tol ajal ei teinud inimesed öö ja päeva vahel vahet, sest ühesugune valgus paistis maale kogu aeg. Kuid inimesed ülistasid ainult päikest, ainult temale laulsid nad kiidulaule, sest nende teada oli vaid üks valguseallikas, ega teadnud nad sellest midagi, et Kuuneitsi poole aega oli nende heategija. See pahandas kuuneitsit. Ta südames ärkas kadedus oma särasilmse õe vastu ja ta läks taevataadi juurde ja ütles: "Isa, sa tegid halvasti, et meile mõlemaile, Päikesele ja minule, andsid ühesuguse valguse. Nüüd ei tee inimesed meie vahel mingisugust vahet ja peavad ka mind Päikeseks. Kas pole parem, kui Päikese valgus ja sära ei sarnaneks minu omaga?" "Sündigu sinu tahtmine. Tänasest päevast olgu sinu valgus väiksem kui su õe oma ja soojus puudugu sul täiesti, sest südames, kus pesitseb kadedus, ei või ruumi olla soojusel." Nüüd tegid inimesed mõlema õe vahel vahet küll, aga kiidulaule lauldi ikkagi päikesele, sest selle virgutav ja soojendav valgus rõõmustas kõiki. Et aga kuuneitsi kahvatul valgusel ei nähtud tööd teha, siis heideti magama, ja vähe oli neid, kes tema rännakut taevavõlvil silmitsesid.
MÕTLEMISEKS. Kui nüüdki oleks kogu aeg hele valgus nagu päeval? . . .
HARJUTUSEKS. 1. Loomad, linnud, puud, lilled, – kõik on Taevataadi lapsed. Nad ei ole aga rahul sellega, mis neil on ja soovivad midagi paremat. Kirjutan nende soovidest nii, et igas soovis oleks "et"; selle ette panen koma. Alustan nii:
TAEVATAADI LAPSED EI OLE RAHUL
Taevataadi lastel on kõigil midagi soovida. Kuusk soovib, et tal oleksid suured lehed . . . Orav tahab, et tal ei oleks nii pikk saba . . .
Johannes Käis "Esimesed Vaod", J. Ratassep’a trükikoda Tallinnas, Lai tn. 43. |