KUUD TAGA AJAMAS Ühel õhtul märkas külarahvas kaljude taga mäetipul kuud. Kuu oma taevasel ringkäigul oli tulnud külale õige lähedale, palju lähemale kui tavaliselt. Kui keegi oleks roninud mäetippu, oleks tal olnud lihtne kuu kinni võtta ja külasse tuua. See mõte hakkas külarahvale meeldima. Oma küla kuu oleks suur asi. Poleks siis enam hirmu, et pikal pimedal õhtul võib lambikeses kalarasv lõppeda. Kuu kiirgus valgustaks tervet küla. Mis muud, kui mehed mäkke! Kes just noorusest nõder või vanadusest väeti polnud, läks kuud ära tooma. Aga kui mehed mäetippu jõudsid, ei olnud kuud enam seal. Kuu oli vahepeal järgmise mäetipu poole liikunud. Kui talle õige sinna järele ronida? Hakkasidki mehed alla laskuma, et siis teisele, veel kõrgemale mäetipule tõusta. Ja ennäe, mida madalamale nad said, seda madalamale laskus ka kuu. See andis hoogu juurde. Mehed kiirustasid allapoole nagu jaksasid. Aga kui nad mäejalamile jõudsid, oli kuu kadunud. Kuhu ta küll sai, mõtlesid mehed. Ta vist kardab meid. Ühelt mäelt
teisele ronides otsisid nad kuud kõikjalt, otsisid ja hüüdsid: Kuid kuu ei tahtnud kellegi taskusse pugeda. Ta veeres edasi mööda taevatelki, jagades endistviisi valgust kõigile inimestele. Teda jahtinud meestel ei jäänud muud üle, kui väsinutena tagasi koju pöörduda. Täheke nr. 2 / 1988 |