KULDNE KUU
Frantisek Tenè ik

Maailmas elas kord kuu. See kuu oli üleni kuldne. Ning ta tuli taevasse ainult öösel. Siis, kui kõik juba magusalt magasid.

Tillukesed tibupojad oma ema kaisus.
Mesimummid mesipuudes.
Ja karukellad aasal rohu rüpes.
Tavaliselt magas ka Ivanek sel ajal.

Kuid ükskord juhtus nii, et Ivanek ärkas keset ööd äkki üles. Ta tegi silmad lahti. Ja mida ta nägi? - Aknast vaatas teda ümar kuldne kuu. Vaatas ja muigas.

"Ah siis niisugune sa oledki," ütles Ivanek.
"Jah, just niisugune ma olen," pilgutas kuu talle kavalalt oma kuldset silma ning oli samas kadunud. Kadunud mis kadunud.
"Kuu! Kuule, kuu!" hüüdis Ivanek. "Kuhu sa kadusid?"
Algul pistis kuu oma pontsaka põse pilve tagant välja. Siis säras juba terve kuldne sirp. Ning lõpuks oli ta jälle üleni taevas. Nõnda ta nüüd seisis seal ja naeratas: "Pilv peitis mu ära. Pilv. Ise ei peitnud ma end kusagile…"
Ja mitte keegi ei saanudki teada, et Ivanek kuuga juttu ajas. Sest ümberringi oli öö. Pimedast pimedam öö. Ja kõik magasid juba magusalt.

Tillukesed tibukesed oma ema kaisus.
Mesimummid mesipuus.
Ja karukellad aasal rohu rüpes.
Ainult kuu ei maganud. Ning Ivanek ka mitte.

Täheke nr. 1 / 1970