KEVADE LAPSED
Elar Kuus

"Memmeke, ole muretu, küll me sinu eest õiendame, mis vaja." Ema läks peegli ette uusi riideid passitama. Telefonil valvasime meie: Hele Päike, Piksevihm ja mina, Leebe Tuul.

Kõl - kõl!

"Halloo?"
"Kas Kevad ise?"
"Ei, ta lapsed kolmekesi."
"Siin aga kõneleb Allikas aasal. Pakasetaat sulges mu jäävanglasse ja keeldub vabastamast. Palun aidake!"

Hele Päike, meist kolmest tugevaim, haaras vibu, kerkis kõrgele taevasse. Siuh, siuh! Saatis ta tuliseid nooli alla. Pakasetaat kaitses end härmakilbiga, lõpuks taganes künka varju ja peitus sügavasse lohku. Päike purustas vangla, juhtis Allika ojasse. Siis veeres väsinult koju ja vajus voodisse.
Kõl-kõl-kõl!

"Ja-ah?"
"Räägib Paiseleht oja kaldal. Lume-eit hoiab mul päkka peal ega lase maa seest välja."
"Kannata, kuni Päike tõuseb!"
"Pole aega kannatada, tahan juba öösi murule ilmuda, et seal esimene olla."

"Proovin, mis teha jõuan," lubas Piksevihm. Ta tõstis tünni kärule ning sõitis kolinal üles pilvele. Särts, särts! tõmbas ta tikust tuld ja kallas Lume - eidele vett kaela sorr-rr! Too ei pidanud vastu, kahmas hõlmad näppu ja peitis end künka taha lohku. Piksevihm upitas Paiselehe mulla alt välja, vantsis koju ja heitis puhkama. Telefoni juurde jäin mina üksi: oi-oi, mis nüüd saab? Kõl-kõl-kõl-kõl!

"Kuulen."
"Kas võiksin Kevadega kõnelda?"
"Tema korrastab ennast."
"Siis kutsu Päike või Piksevihm."
"Nemad magavad. Siin on ainult…" Mul oli piinlik, ütlesin tasakesi: "Leebe Tuul."

"Ah, Kevade lastest pisim?… Hm… Hm… Siin Musträstas. Saabusin äsja lõunamaalt. Asutasin Paiselehe naabrusse tamme õõnde ümara avaga hotelli. Koidu ajal pean kontserdi andma, kuid hääl käriseb - plärr! Sest ruumid on jahedad. Palun see puudus otsemaid kõrvaldada."

Noh, tõttasin kohale. Lennata julgesin küll ainult madalalt, see-eest uurisin teraselt ojakallast. Silmasin seal külmajõnne hullamas. Mõned neist kiikusid tamme oksal ja sirutasid oma pikki sõrmi Musträsta tuppa. Mul polnud ei tuliseid nooli ega tümisevat veetõrt. Kaasas oli vaid oma soe suu. Puhusin sellega jõnnide poole: "Huuh!"

Nemad näitasid mulle rusikat ja kiristasid hambaid. Puhusin veel: "Huuh! Huuh!" Nemad hakkasid hädaldama. Pakasetaat ja Lume - eit piilusid lohust.

"Pojakesed!" hüüdsid nad külamjõnnidele. "Meiesugune võib küll Päikese eest pääseda, Pikse eest pageda, aga soe suu võtab lohuski vigaseks. Teeme vehkat Lapimaale!"

Kui koju jõudsin, astus ema mulle uksel vastu, seljas kahisemas uus roheline kõrrekleit, kübaral pakatamas sinililled ja pea ümber tiirlemas pääsukesed.

"Memmeke, kui ilus sa oled!" üllatusin.

"Seda olen teie tõttu, lapsed," kostis tema ja silitas mul pead. "Eriti sinu tõttu, Leebe Tuuleke."