| KÄISIN MARSIL
Alustasin lendu Marsile. Tulin kosmoselaeva juurde, riietusin isevärki ülikonda ja ronisin kabiini. Vajutasin nupule ja sõit läkski lahti. Oi hullu! Kaitsevöö olin kinnitamata jätnud ja põrkasin kohe peadpidi vastu kabiini seina. Nädala pärast jõudsin Marsile. Väljusin kosmoselaevast ja läksin uurimisretkele. Kõndisin üha kaugemale ja jõudsin päris linnamoodi paika. Inimestel olid seal rohelised ülikonnad seljas ja väikesed sarved peas. Nägin kauplust ja tahtsin toitu osta. "Mul pole ju rahagi," tuli järsku meelde. Lähedal oli pangamaja ja ma otsustasin sealt raha hankida. Aga vastuseks minu rahapalumisele vastas pangaametnik ainult: "Uk-uk-ämpüra-äk!" - "Mida ta ütles?" imestasin mina. Püüdsin talle oma soovi igapidi selgeks teha. Lõpuks pistis ametnik mulle pihku karbitäie mingeid tablette. Kahtlesin küll, et kuidas nende eest toitu saab, aga poodi läksin siiski. Seal näitasin muudkui sõrmega, mida soovin, ja müüja pistis selle kõik kotti. Maksin oma ostude eest kakskümmend tabletti. Läksin kosmoselaevale tagasi ja otsustasin Maale sõita. Jälle kulus selleks nädal aega. Mulle oli vastu tulnud suur hulk inimesi. Nad esitasid mulle igasuguseid küsimusi, kuid mina suutsin ainult ütelda: "Uk-uk-ämpüra-äk!"
Täheke nr. 10 / 1970 |