SÖÖGILAUAS III
Munad söödud, tõusis Valli lauast ja tõstis igaühele suure kulbitäie auravat putru. Taldrik uue roaga asetati otse enda ette lauale. Munahoidjad oli Valli enne kokku kogunud ja kraanikaussi pesemise ootele viinud. Ringkäiku alustas laua keskel istunud kõhukas kann. Sellest valas igamees endale klaasi piima. Kõik need toimetused läksid libedasti, välja arvatud üks pisike äpardus. Volli klaas sai päris triiki täis. Nii oli seda hädaohtlik tõsta. Volli siiski proovis. Näe, eks loksunudki piima äsja pestud laudlinale. "Vaata kus ahnepäits," ütles vanaema naljaga pooleks. "Meie Volli ei viitsi kaks korda piima kallata ja valab klaasile kuhja peale." Teejoomise algul rändasid Volli mõtted söögilaua äärest korraks võimlasse. Eilsel maadlustreeningul pidi ta jälle imestama: küll see Mihkel on ikka sitke ja osav poiss! Tema, Volli, treenib juba teist kuud. Mihkel astus eile esimest korda matile. Aga eks katsu ta selga prügiseks teha… Rohkem Volli meenutada ei jõudnud. Juba ütles ema: "Poiss, mis kella sina lööd! Ja kus su küünarnukk on?" Volli justkui ärkas. Imelik jah, kuidas see küünarnukk lauale ronis! Ometi teab Volli väga hästi, et käed tohivad söömise ajal lauale toetuda ainult randme juurest. Aga see käsi, mis parajasti lusikat teetassis liigutab, ei tohi üldse lauaserva puudutada. Jah-ja, lusikas käis tal suhkru sulatamise ajal tõesti vastu tassi külgi nagu kellatila. Ikka kill-kõll ja kill-kõll. Ometi on ema ja isa oh-kui-palju kordi kinnitanud, et söögilauas ei käratseta ega hõigelda, ei kilistata ega kolistata. Suhkur sulanud, tõstis Volli lusika tassist ja asetas alustassile. Tuli hakata võileiba meisterdama. Jälle hankis Volli lähemale palutud võitoosist noaotsatäie võid ja asetas selle leivataldriku äärele. Sealt noaga võttes määris ta kahele leivatükile paraja paksusega võikorra. Volli palve peale ulatas ema vorstitaldriku. Volli õngitses kahvliga kaks vorstilõiku: kummalegi leivaviilule ühe. Järgmine "operatsioon" oli muidugi võileibade hävitamine. Vasak käsi viis suu juurde leiva, parem teetassi. Luristama juhtus Volli ainult üksainus kord. Ta ütles kohe: "Palun vabandust!" Edaspidi püüdis ta hoolega, et rüüpamine läheks ilma igasuguste helideta. Poiss teadis omast käest, kui vastik on istuda niisuguse kaaslase kõrval, kes suppi, piima või teed lurinal suhu tõmbab, süües matsutab, teevee viimase lonksuga hambaid loputab, pärast söömist röhatab. Need häälitsused ei kõlba inimeste söögilaua äärde. Esimesena lõpetas söömise ema. Siis Volli, tema järel Valli. Lauast nad siiski enne ei tõusnud, kui vanaema oma võileivaga oli toime tulnud. Üle tasase kahina, mis tekkis toolide nihutamisest, kostis kõrvu:
"Aitäh!" Lapsed loputasid suu kraani all toiduraasudest puhtaks. Ka käed käisid veejoa alt läbi, et vihikutele-raamatutele näpujälgi ei jääks.
Pukk, H.Kuidas toimid sina?, Tln.: Perioodika, 1994, lk.7-14. |