SÖÖGILAUAS II
"Näed nüüd! Kui ise ei ulata, tuleb paluda, et keegi sind aitaks!" tõreles ema. "Muidu võid mõne sööginõu ümber ajada. Samuti pole viisakas kätt üle lauakaaslaste taldrikute nende ja nende näo eest läbi upitada." Vanaema tõstis muna sülest, hoidis veidi aega nagu midagi oodates käes ja sõnas siis rahulikult: "Aitüma! Nüüd on minul kaks muna." Volli ei saanud aru kas, vanamemm teeb nalja või räägib tõsiselt. Oli ka toos einetajate käes ringi rännanud ja igaüks sellest tubli noaotsatäie oma leivataldriku servale pannud, hakati võid leivale määrima. Seda tehti nõnda: vasaku käega hoiti leivatükk taldrikul paigal, parema käega võeti taldriku servalt noaotsaga pisut võid ja määriti leivaviilule laiali. Pärast seda pandi nuga leivataldriku välimisele servale peaga paremale ja teraga taldriku poole. Lauale panna ei tohtinud nuga sellepärast, et see oli veidi võiga koos ja oleks laudlina kindlasti ära määrinud. Seejärel võeti laualt väiksem lusikas ja löödi sellega tasakesi vastu muna otsa. Koor pragunes. Nüüd pandi lusikas lauale munahoidja kõrvale ja hakati muna koorima. Kooretükikesed asetati ümmargusse kausikesse, mis moodustas munahoidja jala. Kui mõnel munahoidjal seesugust jalga ei ole, võib kooretükid leivataldrikusse poetada. Koorimisega olid ametis kõik, välja arvatud Volli. Temal ei olnud ju muna! Tema muna seisis vanaema taldriku kõrval ja vaatas kena punnispõselise näoga üsna ükskõikselt Vollile otsa. Poiss neelatas ja kiikas Valli poole. Õel oli muna umbes ühe kolmandiku võrra kooritud. Pilku tõstes ütles munaomanik emale: "Memm, palun soola!" Ema ulatas soolatoosi. Valli ütles seda vast võttes: "Aitäh!" Toosis oleva pisikese lusikaga tõstis õde väikese soolakuhila leivataldriku äärde, võiportsu kõrvale. "Palun, luba mulle ka," sõnas vanaema "Ole hea!" ulatas Valli toosi edasi. Nüüd võttis ta lusika, lõikas selle servaga munalt tipu ära ja pistis suhu. Järgmise suutäie jaoks aga riputas veidi soola muna tömbile otsale, kuhu see kenasti pidama jäi. Volli neelatas jälle ja vaatas imestunult vanaemale otsa. Miks ta ometi muna tagasi ei anna? Kas kavatseb tõesti ise ära süüa? Äkki tuli Vollile hea mõte. See pühkis nõutuse. "Palun vabandust, et ma pahandust tegin," ütles ta ema poole vaadates. Emal oli parajasti toidupala suus. Seepärast ei saanud ta vastata, ainult noogutas. Aga aitas sellestki. Noogutus oli niisama hea, kui oleks öelnud: "Pole viga! Teinekord juhtub…" Nüüd sõnas Volli vanaemale: "Palun ulata mulle mu muna." "Ole hea!" Nii jõudiski minemaveerenud muna oma hoidjasse tagasi. Nobedasti tegutsedes lõpetas Volli munasöömise koos teistega. Lauasolijad panid munalusikad leivataldrikule noa lähedusse. Munahoidjasse tühja koore sisse neid jätta oleks olnud hädaohtlik. Seal võib lusikas hoidja ümber kallutada. |