MUST KOHV
Laupäev on tore päev. Siis võetakse Mart igale poole kaasa. Nagu tänagi. Hommikul käisid nad Jüriga kinos multifilme vaatamas, hiljem aga emaga mitmes - mitmes poes ja siis õmbleja juures ka veel. Nüüd istusid nad kohvikus. Ühe laua taga märkas ta kohe Airinit oma emaga. See oli vast üllatus. Ka Airin nägi Marti ja viipas talle sõbralikult. Mart oleks heameelega üles tõusnud ja Airini lauda istunud, aga seal polnud enam ruumi. Seepeale hüüdis ta rõõmsalt: “Kas sa sööd kooki?” Airin noogutas. “Kohvikus ei räägita teise lauaga!” noomis ema. Mart sai sellest aru ja tal oli natuke häbi. Ta oleks küll kangesti tahtnud öelda, et ega Airin pole teine laud, aga otsustas parem vait olla. Peaasi kui saaks kooki. Ja limonaadi. Tal oli ju oma raha. Vanaisa antud. Terve rubla. Et saaks kohvikusse minna. “Palun kooki,” teatas Mart kohe oma soovi ettekandjale, “ja kaks pudelit limonaadi!” “Kaks pudelit?” vaatas ettekandja küsivalt ema poole. Ema muigas ja raputas pead. “Vahest aitab esialgu ühest! Ja mulle tass musta kohvi!” “E - ei,” kogeles Mart ja sosistas siis emale, “kuidas siis nii? Mul on ju terve rubla...” Ta pöördus tõsiselt ettekandja - tädi poole: “Emale palun puhast kohvi! Ja kooki ka!”
Erika Esop. Valge peaga poiss. - Tallinn: Eesti Raamat, 1983. - Lk. 9. |