MIKS ME SÖÖME KAHVLIGA
Vanaaja kuninga söögilaual olid hõbevaagnad ja kuldpeekrid. Kuid päris harilikku kahvlit seal polnud. Kuningas kasutas selle asemel oma kümmet sõrme. Võibolla sööd sinagi vahel nagu vanaaja kuningas? Nõnda teeksime me kõik, kui moodi poleks läinud suured kraed. Ja mitte ainult suured, vaid lausa hiigelsuured. Pea oleks justkui lebanud suurel valgel pitsilisel liual. Üle sellise krae ei ulatanud kuningas kätt suu juurde panema. Siis tuligi käele pikendus välja mõelda. Just sel ajal, oma nelisada aastat tagasi, rändas üks inglane Itaaliasse. Seal ta seda naljakat käepikendust nägigi. Esimesed kahvlid olid naljaka kuju ja ainult kahe haruga. Koduteele asudes ostis rändur ka endale ühe sellise "hargi" kaasa. Inglismaal korraldas ta oma sõpradele piduliku lõuna, et kahvliga söömist näidata. Kahjuks polnud meie rändur söömiskunstis just eriti vilunud. Nii kukkuski juba esimene lihatükk patsti! kahvli otsast laudlinale. Vaesel mehel tuli oma imeriist suure naeru saatel taskusse tagasi peita. Nii unustatigi Inglismaal kahvel veel viiekümneks aastaks. Tasapisi hakkasid aga inimesed enam puhtust armastama ja kahvliga söömine läks moodi kogu maailmas. Täheke nr. 2 / 1991 |