SÖÖGILAUAS I
Köögis ootas neid juba vanaema. Ta seisis oma tooli taga püsti ja hoidis selle korjust kinni. Ema on küll mitu korda öelnud, et memm istugu kohe söögilauda, mis ta teisi ootab. Aga vanaemaga on selle koha pealt raske vaielda. Tema vastus on ikka niisugune: "Söögilauda istub kogu pere ühekorraga. Ei mina veel nii vilets ja väeti ole, et peaksin enne teisi hakkama toolipõhja soojendama!" "Tere hommikust!" tegid Valli ja Volli vanaema poole kerge kummarduse. Toolid nihutas igaüks laua äärest eemale nii, et need põrandat ei kraabiks. Ema ootas, kuni vanaema oli istet võtnud ja istus siis ise. Lapsed istusid kõige viimastena. Varem olid nii Valli kui ka Volli tihti tõrelda saanud, et nad ei kärsi oodata, kuni vanemad inimesed on oma koha sisse võtnud. Pahandusi tuli ette seetõttugi, et lapsed enne teisi sööma hakkasid. Ema, ja eriti veel vanaema, kindel nõue on: söömist võib alustada alles siis, kui kõigil on söögikraam taldrikul. Ühesõnaga: söömist alustab kogu laudkond ühekorraga. Pole ju sünnis isukalt kõhtu täita, kui su naaber ei ole jõudnud endale suutäitki ette tõsta ja peab sinu einetamist vesise suuga pealt vaatama. Viimasel ajal pole tõrelemisi ja pahandamisi enam vaja läinud. Hommikueineks oli muna, kaerahelbepuder piimaga ja lõpuks võileib ning tee. Niisugune menüü meeldis iseäranis Vallile. Volli kirtsutas kaerahelveste peale küll nina, aga tegi seda rohkem mõttes. Toitude üle nende peres ei virisetud. Söödi kõike, mis lauale oli pandud. Et ühel või teisel on oma lemmiktoit, see on arusaadav. Ent on ka arusaadav, et iga päev ei saa meelisrooga nosida. Inimese toit peab olema hästi mitmekesine. Nii omandab meie keha kõiki vajaminevaid aineid. Ja kui sa päevast päeva üksnes oma lemmikrooga sööd, oled varsti sellest niivõrd tüdinud, et ei või seda enam silmaotsaski sallida. Söögilauas seisis iga tooli kohal vasakut kätt väike leivataldrik ja otse ees munahoidja munaga. Nende taga oli laual tilluke lusikas, mis lebas kumerusega allapoole (õõnsusega ülespoole) ja varrega paremale. See lusikas oli muna söömiseks. Väikese lusika paarimeheks oli teine, suurem lusikas pudru jaoks. Ka sellel vaatas õõnsus ülespoole ja vars paremale. Kahel pool leivataldrikut asetsesid nuga ja kahvel. Nuga paremal, teraga taldriku poole; kahvel vasakul, kumerus vastu lauda, teravad otsad ülespoole. Noa-kahvli kohus oli aidata sööjaid võileibade tegemisel. Otse vastas, lusikate ja munahoidja kohal, seisis piimaklaas. Volli tõstis keskelt suure leivataldriku ja hakkas leiba pakkuma. Esmalt vanaemale, siis emale ja Vallile. Viimasena võttis ta endale tüki ja asetas selle väikesele leivataldrikule. Igaüks oli leivaviilu võttes öelnud Vollile aitäh. Ja igaüks võttis leiba tingimata käega, mitte kahvliga nagu mõned, kes arvavad, et niiviisi õngitseda on väga peen. Muuseas: käega võetakse peale leiva-saia veel küpsiseid ja puuvilja. Suure leivataldriku tagasi lauale pannud, küünitas Volli kohe käe võitoosi poole. Kuna ta hästi ei ulatunud, siis puutus väljasirutatud käsivars vastu munahoidjat. Väike sööginõu ei pidanud rünnakule vastu ja vajus küljeli. Muna veeres üle laua otse vanaemale sülle. |