"Kohviku laualt võetud pabersalvrätiga ära suud pühi," ütles ema nii tasa, et ainult oma laudkond seda kuulis. "Ka uut pole mõtet võtta, neid on juba kümned sõrmed puudutanud. Suu pühkimiseks kasuta oma taskurätikut." Nõnda Volli tegigi.
Samal silmapilgul peatus nende laua juures keegi vanem mees. Tal oli jalg ilmselt haige, sest ta toetus raskelt jämedale okslikule kepile.
"Vabandage, kas ma tohin teie lauda istuda?"
"Palun, palun," ütles ema lahkesti. Võõras võttis laua taga koha sisse. Isa oli püsti tõusnud ja aitas haige jalaga mehel tooli mugavamini seada. Tuli ettekandja.
"Öelge, palun, kui palju mul tuleb tasuda?" kõnetas teda isa.
"Üks silmapilk," vastas ettekandja-neiu, "kohe arvestan." Mõne sekundi järel teatas ettekandja: niipalju kroone ja niipalju sente. Isa ulatas raha: "Palun."
"Tänan väga! Astuge meile jälle sisse!" sõnas neiu naeratades. Seejärel pöördus ta uue külalise poole ja võttis temalt tellimuse vastu. Enne lahkumist tegi isa vanema mehe poole kerge kummarduse ja soovis: "Jätku leivale! Head aega!" Haige jalaga mees oli lauanaabrite lahkumise puhul vaevaliselt püsti tõusnud. Ta noogutas: "Tänan! Hüvasti! Ilusat puhkepäeva teile!"
Tänaval sikutas Volli isa palituvarrukast ja päris aru: "Võõras, kes meie lauda tuli, ei tundnud ju meid. Miks ta püsti tõusis, kui hakkasime ära minema?"
"Mis sellest, et ei tundnud. Kui keegi lauda juurde tuleb või sealt lahkub, tõusevad mehed ikka püsti. Eriti veel siis, kui tulijate või lahkujate hulgas on naisi. Võtame näiteks niisuguse olukorra. Sa istud minuga sööklas laua taga. Tuleb keegi minu tuttav, seisatab laua ääres ja tervitab mind. Siis on sinu kohus minuga koos püsti tõusta ja teda samuti tervitada, kuigi sa teda ei tunne."
"Ahaa!" noogutas Volli. Eks ta kirjutas sellegi tarkuse endale kõrva taha.

Pukk, H. Kuidas toimid sina? Tln.: Perioodika, 1994, lk. 74-78.