KOHVIKUS III
Holger Pukk

Söömine läks kombekalt, kuni Volli jõudis teise koogini. Ta hoidis vasaku käega koogitaldriku servast kinni, asetas paremas käes oleva lusika külgepidi koogi servale. Vajutas. Lusikas vajus üsna vähe koogi sisse. Poiss liigutas lusikat kergelt kangutades veidi edasi-tagasi. Ka sellest võttest polnud abi. Paras tükike ei tahtnud kuidagi koogi küljest lahti tulla.
Lõpuks vajutas Volli juba õige tugevasti. Klõps! tungis lusikas läbi koogi taldrikuni ja - koogitükk hüppas nagu rohutirts kõrges kaares Vollile sülle. Poiss läks näost punaseks, ent ei kaotanud pead. Kähku tõttas ta sülle kukkunud koogitükile lusikaga järele. Püüdis hüppaja õnnelikult lusikasse ja pani taldrikule tagasi. Päästetöö tehtud, söandas Volli üles vaadata. Ema-isa ja Valli sõid rahulikult edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Poiss piilus veel naaberlaudade poole. Ka seal istuti niisuguste nägudega, justkui poleks keegi tema äpardust märganud. Olid nad viisakad inimesed või ei näinud tõesti?
Volli asetas lusika taldrikule ja silmitses kooki mõtlikult. Mida selle vennikesega peale hakata? Jäta kas või söömata. Kahju, paistab väga maitsev olevat.
Ema ütles tasakesi: "Kooki, mida on raske lusikaga või koogikahvliga murda, võib kätte võtta. Hammusta taldriku kohal, et puru sulle sülle või laua alla ei pudeneks." Poeg heitis emale tänuliku pilgu ja võttis õpetust kuulda.

Hüppav kook oli tõesti maitsev. Mis sellest, et näpud puruseks said. Nende puhastamiseks võttis Volli laual seisvast klaasist pabersuurätiku. Sõrmed puhastanud, tahtis Volli sellesama paberiga huuli pühkida, aga märkas veel õigel ajal, et ema teeb peaga keelava liigutuse.
Volli asetas kokkukägardatud suu- ehk salvräti taldrikule ja jäi emale ootavalt otsa vaatama.