KOHVIKUS I
Holger Pukk

Kohvikus oli külastajaid palju. Volli laskis silmad saali siinpoolsest otsast üle käia. Ühtki tuttavat ei hakanud silma. Heameelega oleks ta selja taha kiiganud, ent jättis selle ülevaatuse siiski tegemata. Ühel varasemal kohvikuskäigul oli ta ema käest ringivahtimise pärast märkuse saanud. Tuli ettekandja ning tervitas. Isa tervitas vastu ja ütles: "Ma palun söögikaarti."
"Palun," noogutas ettekandja ning ulatas isale soovitud toidukaardi ehk menüü.
Piklikus kahe poolega raamatukeses olid loetletud road, mida kohvikust võib saada. Juurde olid lisatud ka roogade hinnad. Isa ulatas söögikaardi emale. Ema uuris seda veidi ja sõnas tillukese mõtlemise järel: "Ma sööksin meeleldi kotletti. Ning kohvi ja kooki." Sedasama soovis ka Valli. Volli aga kasutas õigust ise kaardilt suupoolist välja valida. Tema soov kõlas: "Palun viinereid, kakao ja kaks kooki."
"Just minu mõte!" kiitis isa Volli valikut ega hakanud enam menüüd silmitsema. Pani söögikaardi kinni ja asetas laua servale, kus see kellelegi tüliks ei olnud. Kogu laudkonna soovid andis ettekandjale edasi isa. Nii läks tellimine kiiremini ja ettekandjal oli korraga selge, kui palju üht või teist rooga vaja läheb. Arusaadavalt alustas isa tellimist sõnaga "palun". Oli ettekandja soovitu oma märkmikku kirja pannud ning isale kontrolli mõttes ette lugenud, lausus tellija: "Tänan väga."
Natuke ootamist ja ettekandja-neiu oligi tagasi, kandik tellitud toite äärest ääreni täis. Aukartusega vaatas Valli, kuidas seda rasket kandamit nii kergelt ja justnagu mängides ühel käel hoiti. Jaa, see amet nõuab vilumust. Kindlasti on neiu käsi tööpäeva lõpuks väga väsinud. Oli ettekandja emale kotletid, leivataldriku ja noa-kahvli lauale asetanud, ütles ema: "Tänan väga." Ettekandja aga oli lausunud: "Palun! Jätku leivale!"
Nii kordus viisakussõnade vahetamine valge põllega neiu ja laudkonna vahel tervelt neli korda.