TÄNA JA HOMME
Kord rännanud Täna mööda pikka teed, raske komps turjal. Et ka päike palavalt paistnud, arutanud ta, kuidas hõlpsamini edasi saada. Seal silmanud ta Homset enda ees marssimas, samuti kandamiga. Ja Tänal kohe plaan peetud. Ta võtnud kuuegi seljast, pistnud kompsu. Kompsu aga riputanud salamisi Homme kukile. "Kuhu oma pambu panid?" imestanud Homme. "Sokutasin narrikese nuki otsa," pilganud Täna. "Kus see narrike sul on?" pärinud Homme ja tahtnud ümber vaadata. Ent pilkaja pistnud koguni pragama: "Mine, mine, ära ribele! Ega Homme tohi Tänale jalgu jääda." Homme mõistnud kaaslase tempu, kuid tal polnud mahti vaielda. Astunud ees kahekordse koormaga. Täna lonkinud järele, käed püksitaskus, vileviisikesed suus. Järsku käinud hirmus raksatus, löönud välku ja sadanud rahet. "Hõi, kulla semu," hüüdnud Täna, "mul on kuube vaja. Anna mu komps." "See on narrikese nuki otsas." "Ei, ta on sinu kukil. Pea kinni!" "Ma ei tohi ju sulle jalgu jääda." Ja Homme lipanud seda kärmemini, et kannul teise sammude madinat kuulnud, endal kahe pambu all kuiv ja soe. Täna, külmast kookus, küll töinanud ja painanud - ei see enam aidanud. Hommet ta iialgi kätte ei saanud. Tollest päevast peale teavad ka inimesed, et ei maksa tänast koormat homse selga visata. |