SUITSUPÄÄSUKE
Muistsest ajast saadik elasid meie esivanemad lindude ja loomadega suures sõpruses. Inimesed kuulatasid looduse hääli ja lindude laulusõnu. Aga eriti südamelähedane oli maarahvale linnuke, kes jagas nendega madalat suitsutaret, pätsis savist ja kõrtest pesa rehealuse aampalgi külge või käis suitsumulgust sees hämarasse tuppa ja kasvatas oma pojad pereema leeaseme kõrval üles. See lind oli pääsuke. Ta õpetas poegadele kätte lennutee - igal kevadel kaugelt lõunamaalt tagasi õlgkatusega suitsutarre, tuttavale õuele kaevuvinna otsa. Pääsuke tõi kaasa päevasooja, kutsus põllumeest hoogsa lauluga külvitööle. Pandi tähele, et pääsukese õpetust mööda külvatud seeme idanes hästi ja andis head saaki. Inimesed hakkasid pääsut õnnetoojaks pidama. Vanarahvas uskus: kui pääsuke asub majja ja nad ise tulega hoolsasti ümber käivad, ei lähe laurits lakka ega lenda punane kukk katusele. Laudapääsuke tõi karjale kasvu; heaks endeks oli seegi, kui pääslane vilkal lennul napsas lehmalüpsja ümber kärbseid ja kihulasi. Kui lendas maadligi, kuulutas heinalistele vihmasadu. Pääsukest ei tohtinud kass puutuda, koer tema peale haukuda, lapsed linnukest kohutada ega kätt pessa pista. Vanaema õpetas lapselapsi pääsulindu ära tundma.
Pääsukese laulusõnu pidid lapsed samuti teadma:
Pääsukese laulukeelt mõistavad inimesed tänapäevalgi ning tunnevad headmeelt tema lõbusast vidistamisest. Ja küllap sellepärast, et vanarahvaga koos niikaua suitsutares elas, saigi see punase kurgu, nõgimusta kuue ja valge vestiga linnuke nimeks SUITSUPÄÄSUKE. Elame ammu uutes ja valgetes majades, loomalaudad on avarad ja kõrged, säravad elektrituledes. Aga suitsupääsukest ei ole inimesed unustanud. Igivana sõpruse ja truuduse eest ootame neid igal kevadel tagasi koju. Selleks, et suitsupääsuke leiaks nüüdsetes uhketes majades asukoha, jätame laudiunkasse lennuava või paneme elumaja räästa alla lauakese, millele väike lind võiks pesa ehitada- meie kodule rõõmuks.
Täheke,1971/ 6. |