SÕBER
Isa tõi ta mulle koju ja ütles: "See on sinu sõber." "Imelik sõber," mõtlesin ma, aga surusin siiski näo tema ümmarguse klaasi vastu. Midagi tiksus seal sees tasakesi: "Tikk-takk, tikk-takk…" Tema süda vist tuksub niimoodi. Ma panin ta lauale lillevaasi kõrvale, et sõbrale minu juures meeldiks. Aga näis, et talle on ükskõik, kus ta seisab. Sõbrale ei lugenud ka see midagi, et tahtsin kell 11 minna Michaliga kelgutama. Tahtsin minna nii ruttu kui võimalik, aga tema ei kiirustanud. Suure vaevaga jõudsin õige aja ära oodata. Aga õhtul, kui lugesin huvitavat raamatut, ei tulnud talle pähegi natuke oodata. Kõige põnevamal kohal pidin raamatu kinni panema ja magama minema, sest see tänamatu näitas juba 9. Mõtlesin: "Mis sõber see niisugune on, kes minu heaks midagi teha ei taha!" Teisel hommikul vara äratas mind kõva helin. Ma hüppasin hirmunult voodist. Kell helises niimoodi. Ta rappus üleni ja hüples laual. "Ära pahanda, sõber," sosistasin ma ja surusin ta enda vastu. Suure vaevaga õnnestus mul teda rahustada. Ma vaatasin tema osuteid: nad näitasid täpselt 7. Ta äratas mind üles, et ma kooli ei hilineks. Nüüd mõtlesin: "Temast saab mulle tõepoolest hea sõber." |