SINI - MUST - VALGE, SUITSUPÄÄSUKE JA RUKKILILL
Elju Mardi

SINI - MUST - VALGE said jälle eesti rahvusvärvideks 1988. aasta 23. juunil. Kirjutan “jälle” seepärast, et värvikolmiku ajalugu Eestimaal on pikk. Selline värviühendus tekkis sada seitse aastat tagasi, septembris 1881.aastal. Üliõpilased võtsid siis sinise, musta ja valge oma värvideks. Hiljem vaieldi palju lipu värvide üle, kuid need jäid ikka rahvusvärvideks.

Millest need värvid kõnelevad? Aegade jooksul on neil olnud mitmeid tähendusi. Sinine tähendab selget taevast ja kindlat usku tulevikku. Must märgib mulda, seda põlist inimese toitjat. Mõned mõistavad musta all ka eestlaste musta kuube. Mõned pidasid musta värvi kunagise raske orjatöö märgiks.

Valge on puhtuse ja lootuse värv. Valgetüvelised on ka Eestimaa kased. Seega Eesti rahvusvärvid ütlevad: elada selge taeva all oma kodumullal ja hoida oma sünnimaa puhta ning kaunina.

Nüüd ehib sini - must - valge meie pidupäevi nii kodus, kodukülas kui ka linnas. Arvatavasti oled sa kuulnud, et rahvusvärvidega lipukesi ja rinnamärke sobib kanda ikka ainult pidulikel juhtudel ja piduliku riietusega.

SUITSUPÄÄSUKE ON EESTI RAHVUSLIND 1960. AASTAST. Seda lindu tunned sa kindlasti. Tal on sinkjasmust kuub, harkis saba ja valge lipsuga punakaspruun kurgualune. Meile saabub suitsupääsuke aprilli lõpul või mai algul. Hiljuti pääsukesed lahkusid. Praegu on nad teel oma talvekorterisse Aafrikas. Suitsupääsukesele on Eestimaal pandud üle kahekümne nime. Neist tuntumad on: kodupääsuke, laudalakapääsuke, laulupääsuke, harksaba, karuhänd, pärispääsuke. Pesa ehitab suitsupääsuke lauta, rehe alla, kuuri või lihtsalt räästa alla. Pesa kujutab pealt lahtist poolkera.

Pääsuke on ilus, uhke ja rõõmus lind. Ilus ja uhke on juba tema välimus. Meenutage, kui kaunilt, kiirelt ja sujuvalt ta lendab. Tunnis võib ta läbida sada kakskümmend kilomeetrit.
Julge on suitsupääsuke ka. Sel suvel jälgisin pääsupaari, kes oli oma kodu ehitanud Laulasmaa bussipaviljoni. Inimesi nad ei peljanud. Aina lendasid ja toitsid poegi. Ligi kolmsada korda päevas tuleb lennata toidu järele ja jälle pessa.
Suitsupääsuke armastab laulda. Laulab ta läbi suve, ikka midli-madli-kudli-kadli… Või hoopis nii: tegin püksid, tegin püksid, kaks reit korraga, tõmbasin katki kä-kärr! Juba kaugetel aegadel peeti pääsukest õnnelinnuks. Oleks tore, kui igas maakodus elaks oma pääsupaar.

RUKKILILL on eesti rahvuslill aastast 1969. Miks valiti just rukkilill?

Põllumees külvab rukki maha. Sirgub rukis, sirgub rukkilill. Rukkilille seemned sattusid mulda koos viljaga. Nii on see olnud üle tuhande aasta.
Rukkiterad jahvatatakse jahuks ja sellest küpsetatakse musta leiba. Ei möödu vist päevagi, kui meie toidulaual pole seda peamist - leiba. Paljud rahvad musta leiba ei tunne ega söö, nemad söövad nisuleiba.
Rukis ja rukkilill on lahutamatud. Eestlane armastab rukkileiba, armastab rukkilille. Küllap sellepärast valitigi rukkilill meie rahvuslilleks. Rukkilille sügavsinine ja säbruline õis on väga ilus.
Oleks minu teha, siis paneksin igasse koolisööklase rukkilille pildi. See on märk: leiba tuleb austada. Leiba austades austame ka Eestimaad ja rahvast, kes seda leiba kasvatab.

Täheke nr. 10 / 1988